Lõpp on lähedal

Just nii ta on, jäänud on ainult 3 päeva. Eile jõudis pärale, et ma lähen pikaks ajaks ära. Varem nagu ei mõelnudki väga sellele. Aga mis seal ikka, minna tuleb, olen valmis.

Aga mõtlesin, et kirjutan, mida ma nende 5 kuuga, mis ma kodus olen olnud, teinud olen. 5 kuud seepärast, et aprilli lõpus saime me koolist vabaks ja nüüd on septembri lõpp.
Aga võin öelda, et igav mul ei olnud, vastupidi. Peaaegu alati leidsin endale tegevust.

Niisiis. Eks vabaduse alguses oli kõigepealt eksamiperiood, mis möödus ka suhteliselt muretult. Jaanipäeval korraldasin orienteerumist, mis tuli ka vist täiesti kenasti välja, samuti kroket.

Jaanipäevaks sain ka valmis Eesti lipu, millest on mul olemas üks varem postitus piltidega siin.
Siis suve alguse poole tegin ühe pisema mudellennuki, millest on pildid olemas siin. Hiljem tegin ka ühe lennuki, täpsemalt kosmoselaeva, selle pildid on olemas siin.
Ja kui ma sain teada, et ma lennukooli sisse ei saanud, siis läks lennukite tegemise isu üle.

Vahepeal oli ka laulupidu, millest olen ka juba vist rääkinud. Seal oli tore.

Üks plaan oli ka valmis saada oma leiutis, aga kuna ma nägin enne suve telerist samalaadseid leiutisi, siis läks mul ka selle tuju üle. Teiseks põhjuseks oli rahapuudus: nimelt maksavad magnetid liiga palju, et neid nii lihtsalt osta.
Võrkkiige ostsin ka endale, aga kahjuks polnud seda kuskile mul üles panna, praegu ta seisab garaažis.

Energia teema on mind juba pikka aega paelunud. Juba väga noorelt mõtlesin ma, et kuidas saaks toota elektrit/soojust nii, et me kahjustaks vähem loodust. Sellest ajendatult ma ehitasingi, või vähemalt proovisin ehitada tuulegeneraatorit. Alguses oli jama generaatoriga, sest seda mul polnud ja tavalist ratta dünamod ka kuskilt ei leidnud. Lõpuks sain ka selle tellitud. Aga dünamo oli liiga väike, et suuremat elektripirni põlema saada. Lõpuks leidsin garaažst suurema elektrigeneraatori, mis ka väga suurt pirni põlema ei pannud. Aga asi töötab ning kui kunagi oma kodu soetan, siis tahaks kindlasti üht generaatorit endale, et ise rohelist elektrit toota.

Pärast seda tuli mõte proovida valmis teha üks vee jõul liikuv igiliikur. Pilti näeb siit. Aga sellega oli selline lugu, et materjali puudus oli. Niisiis otsustasin lihtsalt proovida valmistada Archimedese kruvi, mida näeb ka sellel pildil. See on selline süsteem, mille abil liigub vesi alt üles. Ostsin selle jaoks 3m voolikut ning panin selle spiraalselt PVC toru külge. Töötas täitsa hästi.

Veel olen suve jooksul korduvalt väikese Voldi mängutraktorit parandanud. Esisild laguneb ära, tal selline suur traktor, millega ta mööda põlde ja kraave rallib. Aga poisile meeldib selline asi ja mis seal ikka, ära tuleb parandada.

Suve lõpu poole tuli mõte korda teha üks paat, mis seisis ühe sõbra garaažiz. Paikasin paari silikoniga, mida läks päris mitu purki. Kuid lõpuks lekkis paat ikka ning pikalt jõe peal olla ei saa. Rääkimata kahekesi paadis olemisest.

Mingi aeg hakkasime Greete motelli juures korvpalli mängimas käima. Enne seda pildusin palli kooli staadioni juures, kui Martin trenni tegi. Hiljem hakkasin ise ka jooksmas käima. Täitsa mõnus on joosta. Korvpall on ka rohkem meeldima hakanud, eelmise suvega ei anna võrreldagi. Greetes käisime ratastega, kooli juures trennis ka. Rattaga sai ka see suvi väga palju sõidetud. Varem oli nii, et kui vaja linna minna, siis lootsid, et saad autoga. Aga nüüd, kui vaja minna oli, olid juba ratta seljas ja polnud probleemi. Linn pole ju tegelikult kaugel.

Keset suve olid siin ka Mariel ja Liina, küll samal ajal, küll korda mööda. Nad tõid ka meie elule siin värvi juurde. Emily oli meie juures suvel, temaga on alati midagi teha, vahel isegi liiga palju.

Ja nüüd viimased päevad olen garaažis teinud valmis 2 vibu. Üks suurem, teine väiksem. Suuremaga lasen oma 50 meetrit ära. Õpetus, mille järgi tegin, ütles, et max 20m, aga säh sulle.




Arvan, et ma enam ei jahu oma tegemistest. Paljuks läheb. Ja kui keegi arvab, et ma suvi läbi muud ei teegi, kui istun omaette garaažis, siis see kindlasti nii pole. Ärkan tavaliselt kell 9 ja 10-st lähen garaaži, olen seal paar tundi ja siis teen ülejäänud päeva midagi muud. Eks ole ka erandeid, aga nii palju ma seal ka ei ole, ainult vahel harva. Mulle meeldib muidu vara ärgata, sest nii mõnus tunne on, kui ärkad vara, lähed õue, teed palju ära ja siis avastad, et kell on alles nii vähe ja terve päev on veel ees.

Aga jah, nüüd ootab mind ees sõjavägi. Enne jõule vist üldse koju ei saa, pole kindel. Talvel peame lumehanges magama. Arvan, et tuleb 8 põnevat kuud. Nii et blogipostitusi pole küll lootma mõtet jääda. Küll nad ka tagant järgi kunagi tulevad.


Ja kui teil jahedatel sügisõhtutel midagi teha pole, siis soovitan teile mõningaid lehekülgi, mille seltsis ma mitmeid õhtuid veetnud olen.

http://failblog.org  -  lehekülg, kus on kokku kogutud ebaõnnestumised, naljakad pildid ja videod, ütlused jms.
http://memebase.com - lehekülg, kus on kokku kogutud meemid. Meemid on laused, pildid, väljendid vms, mis levib inimeselt inimesele, levib inimeste seas. Meemideks on näiteks slängisõnad, planking, Chuck Norrise naljad kui ka trollface ning forever alone. Neid on palju. Sellel lehel näeb neid ja saab ka kõvasti naerda.
http://thisisnthappiness.com - neile, kes on huvitatud fotograafiast ja fotokunstist. Sellel lehel on pildid ja väheke teksti. Mõni on lausa väga motiveeriv.
http://did-you-kno.tumblr.com - nagu ka nimi ütleb, sisaldab see lehekülg erinevaid huvitavaid fakte.

YouTube on ka tore koht aja veetmiseks. Seal on ka mitmeid kanaleid, mida ma tihti külastan. Põhilised on aga http://www.youtube.com/user/12Medbe ja http://www.youtube.com/user/ImprovEverywhere. Üks on telešõu kanal, teine improvisatsiooni tegevate inimeste kanal (vms).

Head sügist ja talve!

Lõppu veel selle aasta parim avastus muusikamaailmas, aga võib-olla ka selle elu parim avastus:

Laulupidu

Laulu-ja tantsupidu on ikka üks hiilgama vahva üritus. Sellest paremat ei ole.

Põhimõtteliselt kogu nädalavahetus oli ülitore ja kontserdid, tantsupeo vaatamine, proovid olid ainult üks osa kõigest heast, mis südame soojaks tegid.

Näiteks väga mõnus oli sõita lauluväljakult bussiga ära kesklinna, kui buss oli inimesi nii täis, et seal ei saanud sammugi astuda; kuigi bussis oli natukene ebamugav ja väga palav, oli seal siiski väga lahe seepärast, et terve bussitäis noori laulsid meie peo laule; me nägime neid inimesi esimest ning tõenäoliselt viimast korda, kuid lauldes tundsime me kõik üksteist, olime sõbrad.

Veel meeldisid mulle kinoööd, mil vaatasime õudusfilme, mida ma tavaliselt üksi kunagi ei tee. Neid filme oli väga naljakas vaadata, seltskond oli hea, väga lõbus oli.

Nagu ka eelmisel laulupeol 2 aastat tagasi, nägin ma ainult ilusaid inimesi. Polnud ühtegi inimest, kes oleks olnud koledad. Kõik naeratasid ja mis saaks olla ilusam kui naeratav inimene?

Ai, pean oma sõnad tagasi võtma. 2 koledat inimest oli: nad oli suitsetavad noored tüdrukut. Pole midagi koledamat kui suitsetavad ja joovad tüdrukud.

Kui bussisõidust rääkida, siis alguses tahtsin, et kiiremini koju jõuaks, kuid pärast soovisin, et see kõik veel otsa ei saaks.

Ootan järgmist laulupidu. Aga kas ma sinna saan, kuna Tõrva gümnaasiumi segakoori ma enam kahjuks ei saa.

Jään koorikaaslasi igatsema.

Esimene kord

Just, praegu, täna, on esimene kord, kui ma muretsen mingi eksami pärast nii palju. Lihtsalt ei taha teha seda eksamit; natukene kardan isegi, et väga halvasti läheb.

Jutt käib muidu ajaloo eksamist. Olen õppinud, tundides, eelmine aasta. Õpikutest lugesin ka, aga lugesin palju muude teemade kohta, kuna need pakuvad alati rohkem huvi. Et siis lõppude lõpuks kulubki suurem osa ajast õpikuid lugedes nende teemade peale, mida eksamil ei küsita. Aga loodan, et kõik läheb siiski hästi. Valka peame ka minema selle eksami pärast, kuna meid on ainult 3. Aga mingi 10 peab olema, et enda koolis toimuks.

Teisipäeval on olümpiaadide võitjate autasustamine. Polegi sellisel üritusel ammu käinud, vähemalt mitte sellest ajast saati, kui ainult 1. koha saanuid autasustama hakati.

Reedel geograafia eksam, teen seda kolmandat korda. Aga mitte seepärast, et ma jahin mingisuguseid punkte, ei. Teen seda seepärast, et mulle meeldib geograafia ja see on minu jaoks üpriski lihtne ja iseenesest tulev aine.

Pärast ajalugu ja geograafiat tuleb veel füüsika eksam. Selle jaoks pole praktiliselt veel mitte midagi õppinud. Kuigi mitmed õpetajad on öelnud, et füüsika eksam on kõige raskem ja kõige mahukam.

Üks hea uudis on see, et meie külas toimub jaanipäeva tähistamine 23. juunil. Algselt kahtlustasin, et 22. juunil nagu tavaliselt, aga õnneks pole. Siis saan rahulikult lõpupeol ja lõpupeo peol olla. Sel jaanipäeval korraldan orienteerumist. Viimased 2 aastat olen seda teinud, mulle meeldib. Aga ka sellel aastal pole see nagu tavaline orienteerumine, vaid igas punktis on küsimused, millele tuleb vastata. Valed vastused annavad lisasekundeid juurde. Nii et see, kui kiiresti sa jooksed, ei ole kõige olulisem.

Kroketit teen ka võib-olla, kui inimesed soovivad.

Reedel vaatasin Mariani ja Keidiga Videviku filme, teist ja kolmandat osa. Teist osa olin juba korduvalt näinud, kolmandat mitte. Teine osa venis ja venis ja venis ja venis. Kolmandast ei mäleta suurt midagi. Seal olid mingid noored vampiirid igatahes; ja Jacob ja Bella ja Edward olid kolmekesi telgis jne. Ei saa öelda, et see film mu lemmik oleks. Aga vähemalt oli seltskond hea ja lõbus.

Team Edward olen. Jacob mulle ei meeldi, kuna ta ärritub liiga kiiresti. Edward on mõnus rahulik kutt, ei tee midagi mõtlematut.

Keegi võiks veel külla tulla ja mingit filmi vaadata minuga. Aga Videviku saaga jätaks kõrvale.

Siin on nimekiri filmidest, mida mul pakkuda on. Tegelt neid on veel, nimekiri on aegunud natukene.

Ja üks palve veel: kui sinule meeldivad vanad filmid, siis palun anna sellest mulle teada. Tahaks kedagi sellist inimest kohata.

Vabandust nende ees, kes lootsid, et ma enne kuu lõppu midagi ei kirjuta. Kahjuks te ei saa minuga teha, mida te iganes soovite. Muhahahahaha.

Proovin homme veel kirjutada, siis räägin, kuidas eksamil läks.

Kõike head!

M.M.

Nonii

Kuna inimesed tungivalt soovivad, et ma midagi kirjutaksin, siis tõesti otsustasingi midagi kirjutada.

See postitus on teile, kes seda niiväga ootasid =]

Niisiis, mida ma ikkagi teinud olen? (Vaatan oma eelmise postituse kuupäeva)

Muideks käisin aprilli alguses Hollandis ka, aga sellest pole ma siin midagi eriti rääkinud. Ei räägi kah, kui koolileht millalgi ilmuma peaks, siis sinna kirjutasin, lugege sealt.

Mai alguses oli geograafia vabariiklik olümpiaad. Seal läks hästi, tegin Otepää tüdrukule ära, ainult see mu eesmärk oligi. Haapsalus toimus sellel aastal. Haapsalu on täitsa ilus linnakene, raudteejaam oli ilus, ehitati tsaari jaoks, kui ta Haapsallu puhkama peaks sattuma. Aga irooniline oli see, et ükski tsaar sinna kunagi rongiga ei sattunud.

6-st korrast 5-l olen geograafias vabariiklikku vooru saanud. 7. klass Lähte, 8. klass Narva, 9. klass Suure-Jaani, 10. klass jäi vahele, 11. klass Põltsamaa, 12. klass Haapsalu. Olen tänu olümpiaadile Eestit palju paremini tundma õppinud. Kõige enam meeldis millegi pärast Põltsamaa, see on kuidagi väga heas valguses meelde jäänud. Ju oli siis kõik ideaalne.

Aa, kool sai ka läbi vahepeal. Kahju, väga kahju. Tahaks kooli tagasi, mulle nii meeldib koolipingis istuda, vaba tunne on, ise ei pea midagi tegema. Kooliajal mõtled küll, et see võiks läbi saada, aga hiljem on küll vastupidine tunne. Tutipäeval näitasin videot ka, kes veel näinud pole, vaadake Youtube'st või Facebookist, mis viib ka sinna samma. Laiskade jaoks see link siin. Eksameid on ka mitu olnud vahepeal, 3 on tehtud, 3 veel (ajalugu, geograafia, füüsika). Ära on olnud kirjand, inglise keel, matemaatika. Väga keeruline pole ükski olnud. Kirjandis kirjutasin teemal "Kuidas on kirjandus mõjutanud minu tõekspidamisi?", jutt jooksis.

Igatahes olen muutunud laisemaks: ei õpi eksamiteks väga, eriti kodus olles. Plaanid, mida ma kuid enne kevadet tegin, garaažis tegemiste kohta, pole ka eriti hästi edenenud. Kõige parem stiimul on hetkeline inspiratsioon ja mõttepahvak. Näiteks tegin ma nii valmis jalgpallivärava. Ühel pärastlõunal tuli äkitselt mõte, tunni või paari pärast oli raam valmis ning värav püsti. Mõned päevad hiljem lisandus sinna võrk, mis kahjuks palli väga kinni ei pea. Pean nööri juurde ostma (u. 150 m), aga raha on otsas. Jalgpalli ostsin ka mängimise jaoks. Nüüd oleme mingi 3 nädalat peaaegu iga õhtu vähemalt pool tundi palli tagunud. Mulle ikka meeldib jalgpall.

Aga kuigi võib jääda mulje, et elu on ilus, see seda siiski pole. Tegelikult on, aga kahjuks pole kõik nii roosiline. Kõik mured on seotud teiste inimestega. Näiteks pole ma rääkinud ühe inimesega mitu mitu nädalat. Ma ei tea, miks me ei räägi. Olen mõelnud, aga pole ühtki konkreetset põhjust leidnud. Tahaks temalt küsida, aga pole sobivat hetke leidnud. Tahaks temaga uuesti rääkida.

Kas kellelegi teile, lugejad, meeldivad juhuslikult vanad filmid? Ja vanade all ma ei mõtle 10 aasta taguseid filme, vaid vähemalt 30 või 40 aastat vanu filme. Tahaks hirmsasti mõnd head filmiklassika filmi vaadata, aga kellegagi koos oleks seda märksa huvitavam teha.

Nii, mida ma siis veel räägin? Öelge teie, kommentaarides. Päriselt. Võiksite tagasisidet anda, sest üks põhjus, miks ma nii harva postitan, ongi vähene tagasiside. Tekib tunne, et kirjutan endale seda kõike siin. Nii et öelge kommentaarides, millest teie tahaksite, et mina kirjutaksin. Aga muidu võite niisama ka seal juttu ajada.

Ja kui ma järgmist postitust, mm, ütleme, et kuu lõpuks teinud pole, siis võite minuga teha, mida iganes soovite.

Tsaubakaa!

Muljed ja telgitagused tutipäevast

Täna oli see päev, mil otsa sai kool. Kahju iseenesest, nii hea oli koolis käia. Nüüd ei tee keegi meie eest midagi ära, peame kõik ise tegema.

Mulle meeldis tutipeost see, et kuidagi väga vaba tunne tuli. Polnud midagi, mille pärast muretseda. Tundsin ennast iseendana. Üldjoontes oli kõik hästi, tantsu saime ka vist enam-vähem hästi tehtud, hoolimata sellest, et tund varem me alles esimest korda harjutasime seda koos. Mulle meeldis ka veel pisikestega koos ringmäng ning nende misiganesasjadneedon (ringikujulised ja lilledega, pärjad, vist) jagamine.

Edasi näitasime videot, mille näitamine tuli ka minu arvates hästi välja. Saime tehnika probleemideta ülesse ning vaatamisel polnud ka mingisuguseid tehnilisi viperusi. Panin selle video tegemisse mitmeid mitmeid mitmeid tunde ning tore oli vaadata, kuidas üle 100 inimese naeris. Hea tunne tuli, et nad hindavad midagi, mille nimel olen kõvasti vaeva näinud.

Võib öelda, et terve päev on korda läinud. Kahju on näiteks veel sellest, et enam ei saa koolilõuna ajal Lauri kilde kuulata ja naerda, ei saa hommikuti Piiaga maast ja ilmast rääkida, ei saa iga päev sõpru näha, ei saa... ei saa...

Videosid meie klassist saab näha Youtube's. Kasutage selleks allolevat linki või siis otsige ise videod üles:

http://www.youtube.com/watch?v=I_7dMC1YVu4

http://www.youtube.com/watch?v=Lp5kQB81TBM

Kommentaarid ja arvamused on igati teretulnud.

Ei tee pikka kokkuvõtet

Mu parim otsus/sündmus/kokkusattumus aastal 2010?

...

Ei saa öelda, et see aasta või eelmine oleks halb olnud. Olen veel noor ning iga aastaga muutun, enda arvates muutun paremuse poole. Ei saa mitte kuidagi öelda, et terve aasta on võssa läinud või läbi kukkunud. Ei, kaugel sellest. Iga aasta, mis möödub, tundub mulle järjest paremana. Elu on ilus. Inimesed on ilusad ja head.

Üks erinevus 2010. aasta ja 2009 aasta vahel:

Sel aastal hakkasin ma suhtlema päris mitmete inimestega, kellega varem niiväga ei suhelnud, isegi ei teretanud möödaminnes. Erinevalt eelmisest aastast teretan ma Kadit, Susannat, Marelit, Keidit, Angelat, Kristinit, Mirelli, Jaanat, Saraht, Ragnet, Simonet, Tevet, Hardot, Kaisat, Maaritit ning on ka inimesi, kellega ei tereta, vaid lihtsalt naeratame üksteisele. Hmm... Tuleb välja, et uusi meessoost tuttavaid on vähe või vähemalt ei tervita üksteist. Minu arust on meestega igav suhelda, juba eelmine suvi avastasin, et olen meeleldi naistega ühes seltskonnas kui meestega. Aga samas oleneb kõik ka olukorrast ja teemast.

Hoolikas lugeja võib ka märgata, et eelpool toodud loetelus leidub väga palju noori tüdrukuid, vähem vanemaid. Põhjus on selles, et noortel inimestel on rohkem energiat. Nad on elurõõmsamad ja neil on vähem muresid. Vanemaks saades kahjuks kaob see energia kuskile või on seda väga raske leida. Noored on toredad ja vahvad. Vahel leian, et minu eakaaslased on mõnevõrra igavad või tegelevad tihtipeale minu jaoks ebameeldivate tegevustega (joomine jne).

Aga kui nüüd muutuda horoskoopide sarnaseks, siis võiks möödunud aastast peale sõpruse vaadata ka armastust, peret ja raha.

Armastus

Terve aasta olen olnud vaba, ei ole olnud ühtki püsisuhet. Pole lihtsalt leidnud seda õiget. Aasta väitel on mõttest käinud läbi mitu inimest, kui lõppude lõpuks on seal põhikohta hoidnud siiski üks inimene.

Pere

Vend läks sõjaväkke, hetkel on kodus. Teise venna naine jäi rasedaks, aprillis sünnib poiss/tüdruk. Muud märkimisväärset pole juhtunud.

Raha

Raha on vähe, läheks rohkem vaja. Tahaks leiutist valmis saada, ikka. Suvel käisin Pikassilla sillal tööl, päris vahva oli. Kuum päike, ilus vaade ja palju muud lõbusat.

Aga kui iseloomustada aastat 2010 lühidalt, siis võib öelda, et see aasta oli minu jaoks uute ja heade sõprade aasta.

P.S Kui keegi tahab pealkirja üle vaielda, siis minu standardite järgi on see lühike kokkuvõte.

Hemsedal-Tõrva ühisprojekt ja kontsert

Iga Tõrva inimene teab, et sel nädalal on meie linnas külaliseks hulgaliselt norralannasid ning ka paar norra meest. Nad on kõik siia tulnud Hemsedalist, mis asub Norras ning mille rahvaarv on umbes 1600 inimest.

Minu esimene kokkupuude meie sõpradega Norrast oli kolmapäeval peotantsu tunni ajal, kui nad meiega liitusid. Minule jätsid nad kohe väga hea ja sõbraliku mulje. Ka üks mu sõber ütles kohe esimese asjana nende kohta, et nad on väga sõbralikud.
Neljapäeval käisin korra kultuurimajas. Norralannad olid ka seal, nad istusid, puhkasid, sõid küpsist, jõid kohvi ja teed. Aga mis kõige tähtsam: nad lihtsalt laulsid ning ümisesid. Ühe lauluhäält võiks võrrelda sireenide lauluhäälega. See oli lihtsalt väga kutsuv ja kuulamapanev, tal oli suurepärane hääl. Kuigi nad lihtsalt istusid, ei paistnud neil üldse igav olevat. Nägudest oli näha, et neil oli väga lõbus ka lihtsalt niisama olla.
Kogu üritus jäigi selle poolest silma, et kõik oli hästi organiseeritud. Norralannad olid gruppidesse jagunenud ning kõigil paistis alati tegevust olevat. Selles suhtes oli kõik hästi.

Nüüd lähemalt kontserdist, mis oli hea, väga hea, mega hea, super hea, parim.
Kohe esimese etteastega ei jõudnud kontserdi suurejoonelisus kohale, aga järgmise etteastega see juba õnnestus.

Etteastetest jäi mulle päris palju huvitavat silma. Näiteks oli väga huvitav see, kui tantsustuudio Lys tüdrukud tantsisid Tanel Padari laulu järgi ning vahemängu ajal üks heledate juustega tüdruk enda vastas seisvale tüdrukule silma vaatas. Seda pilku on raske kirjeldada, sellest peegeldas rahulolu ning uhkust, et senini on kõik hästi läinud, ja lootust, et kõik läheb hästi. Hetk ise kestis mõned sekundid, kuid sellest piisas, et olla võimas.
Mirell Luik on omapärane tantsija. Kui teised on pisikese muige või naeratusega, siis tema naeratab alati laialt ning paistab oma lõbususega välja.
Võib öelda, et üks entusiasltlikum tantsija oli jällegi Kadi Lääts. Teda vaadates oli näha, et tüdrukule meeldib tantsida ja kuidas veel. Ta oli päris palju aktsioonis ning liigutustest oli ka aru saada, et tants on väga selge ning ta tantsib tõelise kirega.
Roosa Pantri tants tekitas mõtte, et miks ma ometi noorem pole... (küll te aru saate)
Norralannade tantsud olid ka väga lahedad, päris hoogsad ning kaasakiskuvad.
Väga meeldis mulle ühe poisi, Hardo Adamsoni, kitarrietteaste. Iga tema liigutus oli efektne. Näiteks see, kui ta hetk enne mängima asumist tõstis pea ning vaatas saalis inimesi. Oleksin ma tüdruk, oleksin ma selle pilgu tõttu ära sulanud. Ta ise ütles ka pärast, et tüdrukud tulevad ligi... See poiss on sarmikas!
Ulvi Riitsalu tütre sooloetteaste oli ka väga võimas. Selline väike tüdruk suudab teha imelisi ning praktiliselt võimatuid liigutusi. Lausa uskumatu. Suurem osa publikust oli pikka aega hämmingus.
Ei oleks iial osanud arvata, et 14 neiu hääl on nii tugev ja kõlav. Räägin neidutekoorist. Nende laulud, eriti teine laul, olid lihtsalt võrratud. Need ei sisaldanud ainult laulmist, need olid tehtud liigutuste ja muu abil väga väga huvitavaks ning nauditavaks. Lihtsalt ei tahtnud, et nende laulmine läbi saaks.
Teistsugune oli ka Liina ja Deivi duett. Nad olid laval nii vabalt ja mugavalt. Neid oli lõbus vaadata.
Kontserdi tehniline pool meeldis ka väga, see oli küllatki hästi paigas ja organiseeritud. Heli tuli hästi läbi ning ka hea kvaliteediga.

Kontsert muutis suurelt minu mõtlemisviisi ning vaadet maailmale. See kontsert on tõestus, et maailm on ikka üks võrratu paik elamiseks ja olemiseks. See kontsert on tõestus, et Tõrvas, meie pisikeses kodulinnas, toimub tegelikult väga palju ning ka rahvusvahelisel tasemel. See kontsert on näide muusika, tantsu ja laulu võimsusest ning jõust puudutada inimesi. Maailmas pole midagi võimasamat, kui seda on ühendatud laul, tants, muusika, sõprus ning naeratus.
Usun, et kõikide projektis osalejate jaoks oli see unustamatu kogemus. Ise soovin, et oleksin olnud kogu üritusele natukenegi lähemal ning ka rohkem tutvuda me sõpradega kaugelt Norrast.

Soovin edukat kojujõudmist sõpradele ning jõudu ja jaksu siinsetele inimestele, kes kevadel Norra külla sõidavad!