Lõpp on lähedal

Just nii ta on, jäänud on ainult 3 päeva. Eile jõudis pärale, et ma lähen pikaks ajaks ära. Varem nagu ei mõelnudki väga sellele. Aga mis seal ikka, minna tuleb, olen valmis.

Aga mõtlesin, et kirjutan, mida ma nende 5 kuuga, mis ma kodus olen olnud, teinud olen. 5 kuud seepärast, et aprilli lõpus saime me koolist vabaks ja nüüd on septembri lõpp.
Aga võin öelda, et igav mul ei olnud, vastupidi. Peaaegu alati leidsin endale tegevust.

Niisiis. Eks vabaduse alguses oli kõigepealt eksamiperiood, mis möödus ka suhteliselt muretult. Jaanipäeval korraldasin orienteerumist, mis tuli ka vist täiesti kenasti välja, samuti kroket.

Jaanipäevaks sain ka valmis Eesti lipu, millest on mul olemas üks varem postitus piltidega siin.
Siis suve alguse poole tegin ühe pisema mudellennuki, millest on pildid olemas siin. Hiljem tegin ka ühe lennuki, täpsemalt kosmoselaeva, selle pildid on olemas siin.
Ja kui ma sain teada, et ma lennukooli sisse ei saanud, siis läks lennukite tegemise isu üle.

Vahepeal oli ka laulupidu, millest olen ka juba vist rääkinud. Seal oli tore.

Üks plaan oli ka valmis saada oma leiutis, aga kuna ma nägin enne suve telerist samalaadseid leiutisi, siis läks mul ka selle tuju üle. Teiseks põhjuseks oli rahapuudus: nimelt maksavad magnetid liiga palju, et neid nii lihtsalt osta.
Võrkkiige ostsin ka endale, aga kahjuks polnud seda kuskile mul üles panna, praegu ta seisab garaažis.

Energia teema on mind juba pikka aega paelunud. Juba väga noorelt mõtlesin ma, et kuidas saaks toota elektrit/soojust nii, et me kahjustaks vähem loodust. Sellest ajendatult ma ehitasingi, või vähemalt proovisin ehitada tuulegeneraatorit. Alguses oli jama generaatoriga, sest seda mul polnud ja tavalist ratta dünamod ka kuskilt ei leidnud. Lõpuks sain ka selle tellitud. Aga dünamo oli liiga väike, et suuremat elektripirni põlema saada. Lõpuks leidsin garaažst suurema elektrigeneraatori, mis ka väga suurt pirni põlema ei pannud. Aga asi töötab ning kui kunagi oma kodu soetan, siis tahaks kindlasti üht generaatorit endale, et ise rohelist elektrit toota.

Pärast seda tuli mõte proovida valmis teha üks vee jõul liikuv igiliikur. Pilti näeb siit. Aga sellega oli selline lugu, et materjali puudus oli. Niisiis otsustasin lihtsalt proovida valmistada Archimedese kruvi, mida näeb ka sellel pildil. See on selline süsteem, mille abil liigub vesi alt üles. Ostsin selle jaoks 3m voolikut ning panin selle spiraalselt PVC toru külge. Töötas täitsa hästi.

Veel olen suve jooksul korduvalt väikese Voldi mängutraktorit parandanud. Esisild laguneb ära, tal selline suur traktor, millega ta mööda põlde ja kraave rallib. Aga poisile meeldib selline asi ja mis seal ikka, ära tuleb parandada.

Suve lõpu poole tuli mõte korda teha üks paat, mis seisis ühe sõbra garaažiz. Paikasin paari silikoniga, mida läks päris mitu purki. Kuid lõpuks lekkis paat ikka ning pikalt jõe peal olla ei saa. Rääkimata kahekesi paadis olemisest.

Mingi aeg hakkasime Greete motelli juures korvpalli mängimas käima. Enne seda pildusin palli kooli staadioni juures, kui Martin trenni tegi. Hiljem hakkasin ise ka jooksmas käima. Täitsa mõnus on joosta. Korvpall on ka rohkem meeldima hakanud, eelmise suvega ei anna võrreldagi. Greetes käisime ratastega, kooli juures trennis ka. Rattaga sai ka see suvi väga palju sõidetud. Varem oli nii, et kui vaja linna minna, siis lootsid, et saad autoga. Aga nüüd, kui vaja minna oli, olid juba ratta seljas ja polnud probleemi. Linn pole ju tegelikult kaugel.

Keset suve olid siin ka Mariel ja Liina, küll samal ajal, küll korda mööda. Nad tõid ka meie elule siin värvi juurde. Emily oli meie juures suvel, temaga on alati midagi teha, vahel isegi liiga palju.

Ja nüüd viimased päevad olen garaažis teinud valmis 2 vibu. Üks suurem, teine väiksem. Suuremaga lasen oma 50 meetrit ära. Õpetus, mille järgi tegin, ütles, et max 20m, aga säh sulle.




Arvan, et ma enam ei jahu oma tegemistest. Paljuks läheb. Ja kui keegi arvab, et ma suvi läbi muud ei teegi, kui istun omaette garaažis, siis see kindlasti nii pole. Ärkan tavaliselt kell 9 ja 10-st lähen garaaži, olen seal paar tundi ja siis teen ülejäänud päeva midagi muud. Eks ole ka erandeid, aga nii palju ma seal ka ei ole, ainult vahel harva. Mulle meeldib muidu vara ärgata, sest nii mõnus tunne on, kui ärkad vara, lähed õue, teed palju ära ja siis avastad, et kell on alles nii vähe ja terve päev on veel ees.

Aga jah, nüüd ootab mind ees sõjavägi. Enne jõule vist üldse koju ei saa, pole kindel. Talvel peame lumehanges magama. Arvan, et tuleb 8 põnevat kuud. Nii et blogipostitusi pole küll lootma mõtet jääda. Küll nad ka tagant järgi kunagi tulevad.


Ja kui teil jahedatel sügisõhtutel midagi teha pole, siis soovitan teile mõningaid lehekülgi, mille seltsis ma mitmeid õhtuid veetnud olen.

http://failblog.org  -  lehekülg, kus on kokku kogutud ebaõnnestumised, naljakad pildid ja videod, ütlused jms.
http://memebase.com - lehekülg, kus on kokku kogutud meemid. Meemid on laused, pildid, väljendid vms, mis levib inimeselt inimesele, levib inimeste seas. Meemideks on näiteks slängisõnad, planking, Chuck Norrise naljad kui ka trollface ning forever alone. Neid on palju. Sellel lehel näeb neid ja saab ka kõvasti naerda.
http://thisisnthappiness.com - neile, kes on huvitatud fotograafiast ja fotokunstist. Sellel lehel on pildid ja väheke teksti. Mõni on lausa väga motiveeriv.
http://did-you-kno.tumblr.com - nagu ka nimi ütleb, sisaldab see lehekülg erinevaid huvitavaid fakte.

YouTube on ka tore koht aja veetmiseks. Seal on ka mitmeid kanaleid, mida ma tihti külastan. Põhilised on aga http://www.youtube.com/user/12Medbe ja http://www.youtube.com/user/ImprovEverywhere. Üks on telešõu kanal, teine improvisatsiooni tegevate inimeste kanal (vms).

Head sügist ja talve!

Lõppu veel selle aasta parim avastus muusikamaailmas, aga võib-olla ka selle elu parim avastus:

Tunne, et pealkirja pole vaja.

Tuli meelde, et ma pole siin sõnakestki Valgamaa Laulu-ja Tantsupeost öelnud.

Igatahes, lemmikud tantsud olid võimlejatel: kõigepealt lustakas ja üllatusterohke väikeste võimlejate tants ning seejärel südamlik ja härdaks teev suurte võimlejate "Ilma kutse", mis tõi külmavärinad ja oli ikka vapustavalt võimas ja ilus.

Laulupeol laulsime, tore oli.

Teine jutt.

Tulin (tulime kellegagi, ei mäleta kellega) ühel päeval mõttele, et võiks kellestki teha video "Üks päev X-ga" (X asemele kellegi nimi). Et filmiks tema tegevusi päev aega ja siis monteeriks midagi kokku. Kes tahab, et temast selline video tehakse? Mulle meeldib filmindus ja siis mõtlesin, et see oleks väga tore projektikene. Andke teada.

Hea ja halb, halb ja hea

Kogu tänast head päeva varjutab üks halb sündmus. Nimelt andis jalgpall, mille ma ostsin kuu aega tagasi, otsad. Mängisime ja siis äkitselt oli pooltühi. Pumpasin täis ja siis oli lausa kuulda, kust õhk välja tuleb. Kahju. Nüüd pole väraval ka enam mõtet. Uut palli ma niipea ka ostma ei hakka.

Aga see jutt selleks.

Ajaloo eksam oli siis täna. Polnudki kõige hullem. Täiesti tuttavad küsimused ja midagi ülikeerulist ka polnud. Arutluses jutt jooksis. Kartsin igatahes hullemat.

Ja kui koju olin jõudnud ja palli mängimas ära käinud ja kitarrimängu harjutanud, siis läksin Facebooki ja sain teade, et ma olen Samsungi võistluse ühes voorus 3. koha saanud. Polegi ammu midagi sellist saavutanud. Võitsin igatahes mingi Samsungi suveniiri komplekti, misiganes sealka poleks.

Järgmine eksam reedel, toda ootan suurte silmadega. Geograafia meeldib, mis teha.

Aga rääkige nüüd endast, muidu mul saab rääkimise isu otsa ning blogi jääb jälle kuuks ajaks tühjalt seisma. Ausalt.

Nonii

Kuna inimesed tungivalt soovivad, et ma midagi kirjutaksin, siis tõesti otsustasingi midagi kirjutada.

See postitus on teile, kes seda niiväga ootasid =]

Niisiis, mida ma ikkagi teinud olen? (Vaatan oma eelmise postituse kuupäeva)

Muideks käisin aprilli alguses Hollandis ka, aga sellest pole ma siin midagi eriti rääkinud. Ei räägi kah, kui koolileht millalgi ilmuma peaks, siis sinna kirjutasin, lugege sealt.

Mai alguses oli geograafia vabariiklik olümpiaad. Seal läks hästi, tegin Otepää tüdrukule ära, ainult see mu eesmärk oligi. Haapsalus toimus sellel aastal. Haapsalu on täitsa ilus linnakene, raudteejaam oli ilus, ehitati tsaari jaoks, kui ta Haapsallu puhkama peaks sattuma. Aga irooniline oli see, et ükski tsaar sinna kunagi rongiga ei sattunud.

6-st korrast 5-l olen geograafias vabariiklikku vooru saanud. 7. klass Lähte, 8. klass Narva, 9. klass Suure-Jaani, 10. klass jäi vahele, 11. klass Põltsamaa, 12. klass Haapsalu. Olen tänu olümpiaadile Eestit palju paremini tundma õppinud. Kõige enam meeldis millegi pärast Põltsamaa, see on kuidagi väga heas valguses meelde jäänud. Ju oli siis kõik ideaalne.

Aa, kool sai ka läbi vahepeal. Kahju, väga kahju. Tahaks kooli tagasi, mulle nii meeldib koolipingis istuda, vaba tunne on, ise ei pea midagi tegema. Kooliajal mõtled küll, et see võiks läbi saada, aga hiljem on küll vastupidine tunne. Tutipäeval näitasin videot ka, kes veel näinud pole, vaadake Youtube'st või Facebookist, mis viib ka sinna samma. Laiskade jaoks see link siin. Eksameid on ka mitu olnud vahepeal, 3 on tehtud, 3 veel (ajalugu, geograafia, füüsika). Ära on olnud kirjand, inglise keel, matemaatika. Väga keeruline pole ükski olnud. Kirjandis kirjutasin teemal "Kuidas on kirjandus mõjutanud minu tõekspidamisi?", jutt jooksis.

Igatahes olen muutunud laisemaks: ei õpi eksamiteks väga, eriti kodus olles. Plaanid, mida ma kuid enne kevadet tegin, garaažis tegemiste kohta, pole ka eriti hästi edenenud. Kõige parem stiimul on hetkeline inspiratsioon ja mõttepahvak. Näiteks tegin ma nii valmis jalgpallivärava. Ühel pärastlõunal tuli äkitselt mõte, tunni või paari pärast oli raam valmis ning värav püsti. Mõned päevad hiljem lisandus sinna võrk, mis kahjuks palli väga kinni ei pea. Pean nööri juurde ostma (u. 150 m), aga raha on otsas. Jalgpalli ostsin ka mängimise jaoks. Nüüd oleme mingi 3 nädalat peaaegu iga õhtu vähemalt pool tundi palli tagunud. Mulle ikka meeldib jalgpall.

Aga kuigi võib jääda mulje, et elu on ilus, see seda siiski pole. Tegelikult on, aga kahjuks pole kõik nii roosiline. Kõik mured on seotud teiste inimestega. Näiteks pole ma rääkinud ühe inimesega mitu mitu nädalat. Ma ei tea, miks me ei räägi. Olen mõelnud, aga pole ühtki konkreetset põhjust leidnud. Tahaks temalt küsida, aga pole sobivat hetke leidnud. Tahaks temaga uuesti rääkida.

Kas kellelegi teile, lugejad, meeldivad juhuslikult vanad filmid? Ja vanade all ma ei mõtle 10 aasta taguseid filme, vaid vähemalt 30 või 40 aastat vanu filme. Tahaks hirmsasti mõnd head filmiklassika filmi vaadata, aga kellegagi koos oleks seda märksa huvitavam teha.

Nii, mida ma siis veel räägin? Öelge teie, kommentaarides. Päriselt. Võiksite tagasisidet anda, sest üks põhjus, miks ma nii harva postitan, ongi vähene tagasiside. Tekib tunne, et kirjutan endale seda kõike siin. Nii et öelge kommentaarides, millest teie tahaksite, et mina kirjutaksin. Aga muidu võite niisama ka seal juttu ajada.

Ja kui ma järgmist postitust, mm, ütleme, et kuu lõpuks teinud pole, siis võite minuga teha, mida iganes soovite.

Tsaubakaa!

Muljed ja telgitagused tutipäevast

Täna oli see päev, mil otsa sai kool. Kahju iseenesest, nii hea oli koolis käia. Nüüd ei tee keegi meie eest midagi ära, peame kõik ise tegema.

Mulle meeldis tutipeost see, et kuidagi väga vaba tunne tuli. Polnud midagi, mille pärast muretseda. Tundsin ennast iseendana. Üldjoontes oli kõik hästi, tantsu saime ka vist enam-vähem hästi tehtud, hoolimata sellest, et tund varem me alles esimest korda harjutasime seda koos. Mulle meeldis ka veel pisikestega koos ringmäng ning nende misiganesasjadneedon (ringikujulised ja lilledega, pärjad, vist) jagamine.

Edasi näitasime videot, mille näitamine tuli ka minu arvates hästi välja. Saime tehnika probleemideta ülesse ning vaatamisel polnud ka mingisuguseid tehnilisi viperusi. Panin selle video tegemisse mitmeid mitmeid mitmeid tunde ning tore oli vaadata, kuidas üle 100 inimese naeris. Hea tunne tuli, et nad hindavad midagi, mille nimel olen kõvasti vaeva näinud.

Võib öelda, et terve päev on korda läinud. Kahju on näiteks veel sellest, et enam ei saa koolilõuna ajal Lauri kilde kuulata ja naerda, ei saa hommikuti Piiaga maast ja ilmast rääkida, ei saa iga päev sõpru näha, ei saa... ei saa...

Videosid meie klassist saab näha Youtube's. Kasutage selleks allolevat linki või siis otsige ise videod üles:

http://www.youtube.com/watch?v=I_7dMC1YVu4

http://www.youtube.com/watch?v=Lp5kQB81TBM

Kommentaarid ja arvamused on igati teretulnud.

Empaatia

Kõik sai alguse täna öösel. Nägin unes, et istusin ühe tüdrukuga ühes mitteolulises kohas. Kummalisel kombel polnud see tüdruk, kellega ma päev enne tegelikult koos olin. Unes oli mul hea olla, sest olengi tahtnud selle tüdrukuga suhtlema hakata. Kui ma ärkasin, pidin pettuma, kuna kõik see oli kahjuks uni.

Koolis ma teda ei näinud, nägin teda alles siis, kui kesklinna olin jõudnud. Seal lõpetas tema just ühe telefonikõne, mille ajal ta hoidis peast kinni ning pärast mida ta puhkes nutma (vähemalt mulle paistis nii). Pärast seda läks mul tuju täitsa ära, mõtlesin, et milles asi. Tema juurde ma küsima ei läinud, sest see pole otseselt minu asi, need olid tema isiklikud mured. Aga siiski, mõtlesin temale ja lootsin ja loodan siiani, et kõik on ikkagi korras.

Ma ei tea temast eriti palju midagi. Tean, et ta on särasilme ja üpriski tihti naeratav neiu. Aga kõige olulisem, mis mulle tema juures meeldib, on see, mida ma olen ainult kuulujuttudest kuulnud. Seetõttu olengi tahtnud tegelikult temaga sel teemal juba väga ammu rääkida, kuid kahjuks ei ole olnud sobivat hetke ega piisavalt julgust. Mine sa tea, äkki talle ei meeldi sedasorti küsimus.

Selle postitusega tahan ma näidata seda, et kui lihtsalt ja kui palju võib ühe inimese, keda sa õieti ei teagi, pärast muretseda. Aga pärast seda hakkasin ma muretsema iga noore ning meie kõigi tuleviku pärast. Samal ajal soovisin ka, et oleksin vanem ning mul oleks ressursse, mille abil saaks Tõrva linnas avada kinomaja, tänu millele oleks noortel õhtuti rohkem tegevust ning nad/me ei peaks keelatud tegevustega tegelema.

Teisipäevaõhtused mõtted

Täna oli filmiõhtu. Esimene minu poolt korraldatud filmiõhtu. Väga hullusti ei läinudki. Paar asja oleks võinud teisiti olla (inimesed võiksid esimese korraga aru saada, mida neilt tahetakse ning et ei peaks kümme korda ütlema, et nüüd tollel päeval on see ja sina pead seda tegema). Inimesi oleks võinud rohkem olla, aga Risto ütles, et selline arv on täitsa tavaline. Step Up 3-e tahtsid sügisese küsitluse ajal näha 50 inimest. Kohal oli vähem kui 20.

Õnneks on nüüd filmiõhtu korraldatud ja saab selle nimekirjast maha tõmmata ja kergemini hingata. Kes järgmist filmi pakkuda tahab ning ka päeva, siis olen üks suur kõrv.

Teise asjana sain küsitud õpetajalt küsimused intervjuu jaoks. Vene keele tunniks peame intervjuu tegema ning täna sain küsimused ära küsitud. Nüüd on vaja vastused ilusti ümber kirjutada ja mis kõige hullem, vene keelde tõlkida. Tahab keegi aidata?

Nüüd jääb veel teha balli jaoks kooli tutvustav video, olmekeemia jaoks esitlus, perekonnaõpetuse jaoks elu lugu (pildid A3 paberile, mis lähevad stendile üles), raamat lugeda.

Tahtsin enne filmiõhtut raamatut klassis lugeda natukene. Saatsin Marelile sõnumi, et mida ta teeb ja kus ta on, selle mõttega, et ma olin üksi seal klassis, kahekesi oleks huvitavam olnud. Ja just sel hetkel tuli klassi Eike ning ma ei saanud raamatut lugeda. Aga pole hullu, 2 nädalat on aega veel.

Olen viimasel ajal kolmapäevast kunstistuudiot ootama hakanud. Esiteks seepärast, et mulle meeldib käesolev töö ning teiseks seepärast, et Teve hakkas käima seal, kellega on kõvasti huvitavam seal olla kui muidu, ning mõned uued näod hakkasid ka seal käima.

Eile käis meie koolis üks mustanahaline korvpallur. Ta oli hästi pikk. Esimene mustanahaline korvpallur, kes Eestis mängima hakkas. Ta oli hästi huvitav inimene. Ütles, et oskab korvpalli hästi mängida. Loetles riike, kus ta käinud on (L-Ameerika riigid näiteks) ning ütles, et pole ühegi lennupileti eest pidanud maksma. Lisaks tuli see tüüp (Chris Moore oli vist nimi) Tartus siia bussiga, mis oli tore üllatus. Ta suhtles meiega väga vabalt ning tal oli palju tarka rääkida elust ning sellest, kuidas oma unistusteni pürgida.

Oma füüsikaolümpiaadi tulemusi ma ikka ei tea. Õpetaja ütles, et see inimene kes saatma neid pidi, et tal läheb kogu aeg kõige saatmisega kaua aega. Ta ei saa eriti hakkama selle asjaga.

Päeval olin kuidagi unine ja kurnatud. Ei jõudnud midagi teha, eriti enne matemaatika tundi. Sööklas läks tunne paremaks. Maru huvitav magustoit oli täna - rosinakukkel. Nad unustasid vist kreemi panna vahele, siis oleks vastlakukkel olnud.

Vahetevahel on vahede vaheliste vahede vahel vahed vahel. - öelge seda kõva häälega.

Õnn ja rõõm.

Tänane päev, nagu ikka reeded on, jäi taaskord lühikeseks, räägin ikkagi koolipäevast. Nägin Erikut, kellega on vahest ikka hea vanadest headest aegadest rääkida, tean teda eelkoolist alates.
Peale kooli, kui ootasin Tõrva bussijaamas bussi ning lugesin raamatut, tulid bussijaama ka seltskond Leebikust (Minu klassi Lauri kaks õde ja vend). Muidugi oli neil kaasas ka väike Oskar, kes tegi minu sealviibimise suisa ülilahedaks. See, kuidas ta ringi kõndis ning kõike uuris. Sel ajal läks sealse fotograafi juurde ka Deivi Kivi, kellega oli Oskaril eriti huvitav ja lõbus. Üks oli ühel pool klaasi ning teine teisel pool. Meil kõigil oli neid naljakas vaadata. Lapsi on alati tore näha, nende leidlikkust ja lihtsust, iga nende naeratus on puhas näide rõõmust, mis pole võlts.
Kui pidin Oskariga hüvasti jätma, läksin ma bussi peale, kus oli samuti üks väike poiss, kes mulle iga kord naeratab, kui me samal ajal sama bussi peal oleme. Bussilt maha jõudnud, ajasin juttu ühe 1. klassi õpilasega, kes teatas rõõmuga, et tal läheb juba koolis hästi. Mul oli selle üle hea meel.
Kahjuks pole ma veel täna rohkem lastega kokku puutunud, aga kindlasti paraneb see viga õhtul õues olles.
Järjekordne rõõmus uudis, mille ma täna avastasin, oli see, et minu lemmikansambel Why? ( näide nende stiilist: Gemini) annab mõne päeva pärast välja uue albumi (tõeline fänn olen tõesti, ei tea, millal albumidki välja tulevad) "Eskimo Snow". Ootan huviga.

Hetkeks/tänaseks kõik. Eks näib, mil uuesti kirjutan.

Esmaspäev.

Lõpetasin muud tegevused, kuna aju lihtsalt jooksis kinni ning see ei suutnud oma ülesandeid täita.
Selle asemel kirjutan hoopis siia midagi, mida päev otsa plaaninud olen.
Esmaspäevade hommikuti olen ikka tähele pannud, kuidas inimesed räägivad oma nädalavahetuste pidudest ning niisama joomistest. Tänase esimese hommikutunni jooskul kuulsin selliseid lugusid:
1. isik käis kuskil saunas vesipiipu tõmbamas ning kui neile sattus peale keegi neist natukene vanem mees, hakkas see samune mees karjuma ja rusikatega seinu ning lagesid peksma. Veel sain teada, et isik, kes seda juttu rääkis, oli sel hetkel surmahirmul.
2. isik. Noo temal oli eriti tegus nädalavahetus: reedel käis Kõutsis pidu pidamas, laupäeva õhtu veetis samuti Kõutsis. Pühapäeval käis valgas täis peaga ning oma seltskonnaga jalgapallimatši vaatamas, muidugi toimus seal vastasmeeskonna fännidega mingi sõnasõda, mille isik number 2 ühe lausega ära lõpetas. Tõrvakad võitsid. Selle isiku juttu oli minu kõrvadel üpriski piinarikas kuulata, kuna iga tema lause sisaldas vähemalt kahte roppu sõna.
3. isik. hmm... Tema oli see kõige tagasihoidlikum ja süütum. Käis reedel juba kuskil peol, siis laupäevane pidu oli temal kõige huvitavam. Tollel peol pidi olema tohutult erinevaid veine, mida isik number 3 loomulikult ka kõik ära proovis. Ise ta ütles "Olen nagu õige degusteerija/gurmaan vms juba". Ja peale seda küsisin, milline vein talle siis kõige rohkem maitses. Vastus oli, et ta ei mäleta. Tõeline gurmaan, eks?

Õnneks ma täna rohkem selliseid jutte ei kuulnud. Olen neid liiga palju kuulnud, tüütab ära juba. Oleks siis midagi huvitavatki (ega jah, iga üks mõtleb, et tema pidu oli kõige huvitavam).
Kui te, oo lugejad, veel ei tea, siis olen ma kaine olnud alates jaanipäevast 2008. Pool kuud tagasi sai küll klaasikese veini joodud, kuid see kõik oli maitsmise eesmärgil, kuna polnud varem punast veini joonud.
Ma ei vaja alkoholi, et peotuju sisse saada.

Aaa, ja see ka veel. Sain teada albumi, mille kohta pean arvustuse tegema. Selleks on 808 State - 90. Nii palju, kui ma aru sain, on 808 State tehno/ elektrooniline muusika ehk siis muusika mitte minu kõrvadele. Aga loodetavasti on lood vähemalt huvitavad.

Aitab ka tänasest plätramisest. Eks ikka homme jälle.

Midagi muud.

Vabandust, et ei jõua täna siia rohkem kirjutada kui mõne lause.
Hommikul ärkasin, selle peale, et kõige vanem vend oli külas. Ta ei võtnud kahjuks kaasa oma tütart, keda näha oleks taaskord tore olnud. See-eest sai laste andekuse tõttu naerda vanaema juures, kus olid tädide lapselapsed.
Põhjus, miks rohkem kirjutada ei jõua, on selles, et koolimaja modelleerimine võttis terve õhtu ära.
Valmis olen jõudnud alles siseõue maapinna ning natukene C-korpuse saali ümbrusest. Ausalt öeldes on see joonestamine mulle pähe hakkanud: msn'is tahtsin lausel sõna otseses mõttes teise külje keerata, kuna ei oskanud seda kuidagi sõnastada. SketchUp'is teen teise külje pööramist alati, kui käesolev külg ei sobi.
Midagi muud mu päevas polegi juhtunud. Võib-olla mainiks ära ka selle, et sõitsin 5km rattaga sõbra kõrval, kes jooksis kogu selle maa treenimise eesmärgi (tal järgmine nädal mitu võistlust ning ta polnud suvi läbi liigutanud ennast).

Oeh. Mõtlesin küll, et kirjutan unisuse tõttu ainult mõne lause, kuid mulle hakkas kirjutamine meeldima. Ei saanud lihtsalt enam pidama.
Ongi siis tänaseks kõik. Kommentaarid on ka teretulnud, sest siis saaksin aru, et keegi loeb ka mu blogi.

Oma lõbu.

Kes veel ei tea, siis vabast ajast tegelen ma modelleerimisega. Nimelt modelleerin 3D ehitisi programmi Google Earth (lisainfot Google Earth'i kohta siit). Täna valmis kolmas ehitis, Kalme küla noortekeskus. Teisi minu kätetöid näeb siin.
Plaaniks on märk jätta ka meie koolimajast, mille tegemine oleks kindlasti paras pähkel. Nii et, kui keegi tahab aidata, siis laske käia :D.

Kahjuks jäi tänane jalgpall ära - vend otsustas tivolisse minna ning Patküla rahval poleks niikuinii transporti olnud.
Ja see pole veel kõik... Hetk tagasi panin ennast kirja järjekordsele kohustusele: pean läbi kuulama ühe albumi ning selle kohta arvustuse kirjutama. Eelmine nädal sain trash metal bändi Exodus, mis oli lausa kohutav. Loodan seekord midagi enda maitsele saada.
Veel tahab üks väike poiss, et ma ta mängutraktori ära parandaks. Püüan anda endast parima, aga seda homme.
Kindlasti kirjutan ma siia täna juurde. Sain hoo sisse. Oleks tore, kui keegi ka minu klaviatuuril klõbistamise vaeva ka loeks.