Lipu lugu

Mu 12. õppeaasta 1. veerandi viimane päev oli pilves, tuuline, jahe. Siis, kui vaheaeg oli juba alanud, läksin mina metsa. Õieti pisikesse metsatukka, et sealt leida ligi 3-meetrine puu, mis oleks sirge ja väheste oksakohtadega. Leidsin 2 sellist puud, saagisin maha, laasisin ära, viisin garaaži; järgmine päev koorisin. Järgmisel päeval avastasin ka, et need 2 puud polegi nii sirged, kui esmapilgul paistsid. See tähendas, et pidin minema teise metsa, kus puid rohkem. Seda tegingi, käisin seal korduvalt. Marian oli ka kaasas. Sealt sain veel 3 puud, mis olid sirgemad kui kaks eelmist. Koorisin ka need ära ning jätsin nad talveks garaaži kuivama.

Kui kätte oli jõudnud kevad, olin ma oma oktoobrikuuse plaani suhtes skeptiline. Mõtlesin, et kas ikka teha seda, mida ma tahtsin teha. Alguses lõingi käega, kuna avastasin, et oksakohtade eemaldamine ja puu siledaks tegemine nõuab suuri pingutusi. Kuid ma mõõtsin siiski kõik puud üle ja valisin välja ühe, mis sobiks kõige paremini.

Ülejäänud nelja ootas teine saatus: nendest tuli jalgpallivärav, mis praegu küll kasutult seisab, kuna pall läks katki.

Ja ühel päeval mingit muud asja tehes avastasin, et oksakohti on tegelikult lihtne eemaldada. Kasutada tuli ainult haamrit ja nuga. Võtsingi kätte ja hakkasin pihta, mõne aja pärast oli valmis. Siis oli aga häda jälle selles, et mõnest kohast võtsin liiga palju ära ja puu jäi nö lohku. Aga mul oli olemas lahendus: katsin sellised kohad puul kipsiga, mis tõesti

aitas (v.a üks koht, kus põrutuse tõttu kips maha tuli).

Seejärel värvisin puu, mis oli nüüdsek u. 2 meetrit ja 50 sentimeetrit pikk, valgeks. Nii ta seisis nädala või kaks. Edasi oli vaja riidest osa lipule, selle taga kõik seisiski. Oli vaja sattuda poodi, kuid kahjuks ma ei sattunud või polnud linnas olles see meeles. Paar päeva tagasi sattusingi ning avastasin, et see maksab 25 eurot. Minu jaoks liiga suur raha.

Kui koju olin jõudnud, läksin ema "kangalao" kallale ning leidsingi sealt sobivat värvi kangatükid ning neid oli ka sobivas koguses. Lõikasin nad parajateks tükkideks.

Järgmine päev viis ema need tükid oma töö juurde (ta on õmbleja) ja õmbles need kokku ning tegi ääred ilusaks. Täna ma õmblesin ühe lisatüki külge, mille abil see puuv

arda külge panna. Tuli enam-vähem hästi välja.

Ja valmis ta oligi.