Kahetsused

Viimastel päevadel, nädalatel on mu mõttes mõlkunud paar olukorda, hetke või tegevust, mida ma sügavalt kahetsen. Täpsemalt on neid 3. Aga need pole midagi sellist, mida ma mõtlen, et ei oleks pidanud tegema, vaid just kahetsen oma tegematajätmist. Nüüd on põhimõtteliselt kõigiga rong läinud.

Esimene inimene.

Esimest korda rääkisin temaga Hollandis plaadipoes, mul oli hea olla, kuna olin just sõbrale kingituse ära osta, mida ma väga taga otsisin. Ta tuli mu juurde ja küsis minu muusikamaitse kohta, mina tema maitse kohta. Aga nagu kidakeelne ma olen, ei rääkinud me palju. Järgmine hommik rääkisime veel lennujaamas veidi, saime hästi läbi. Lennukis istus tema minust umbes 10 rida eespool, ma nägin, kui ta sinna istus. Ja ma kahetsengi seda, et ma ei läinud istuma tema kõrvale. Terve lend mõtlesin sellest, praegu mõtlen sellest. Ei tea, mis oleks saanud.

Teine inimene.

Tema tuli minu ellu selle õppeaasta alguses. Varem polnud ma temast midagi kuulnud, küll aga tema õest. Ta on kena tüdruk. Aasta alguses ei hakanud ta mulle meeldima mitte oma suurepärase välimuse pärast, vaid kuulujuttude järgi, mis vahel levisid. Need kuulujutud olid tema iseloomu ja moraali kohta; kõik, mis ma kuulsin, meeldis mulle. Olen terve aasta jooksul tahtnud temalt küsida, kas need jutud on õiged, tahan, et oleks. Aga pole julgenud otse küsida, sest ei tea, kuidas tema reageerib. Pole olnud ka sobivat hetke, mil ta on üksi olnud, et saaksin temaga rääkima minna. Täna lõppes kool, ei tea, millal teda jälle näen, et sobiv hetk lõpuks tuleks.

Kolmas inimene.

Temaga olime umbes aasta tagasi väga head sõbrad. Saime hästi läbi, rääkisime palju - lõbus oli. Aga nüüd, kevadel, me enam ei rääkinud. Alguses rääkisime vähe ja siis enam mitte üldse. Miks me ei räägi? Ei tea. Ei tea. Ei tea. Olengi tahtnud temalt otse seda küsida, aga jällegi pole olnud sobivat hetke. Kui ta on oma sõbrannadega, siis ei lähe juurde küsima. Ma pole lihtsalt nii julge. Nüüd sai kooliaasta läbi ning tekib jälle küsimus, et millal ma teda näen. Kahju.