According to Greek mythology, humans were originally created with four arms, four legs and
a head with two faces. Fearing their power, Zeus split them into two separate parts,
condemning them to spend their lives in search of their other halves — their twin souls. When
twin souls find each other, there is an unspoken understanding of one another — they feel
unified and feel an inexplicable joy.
You might find your twin soul in this life, or in another. The key to finding your twin soul is experience: you will increase your chances significantly if you’ve made and learned from mistakes, and are open to receiving and giving unconditional love.
Circumstances may force twin souls apart but they will continue to be held together by love and a almost-magical type of bond. This relationship is not based on infatuation or dependency: twin souls are partners, equals, and spiritually in sync. Their life goals are compatible and complementary.
According to buddhist teachings, upon meeting your twin soul, you will feel calm and
collected. Many have described the feeling of finding their twin flame as ‘coming home.’
Soulmate relationships are different from any other. They are intense connections that can
be very hard to walk away from. Soulmates do not have boundaries, they will shake you up
Suve lõpu poole vaatasin ma üht animafilmi "Kuidas taltsutada lohet (http://www.imdb.com/title/tt0892769/). Mulle see meeldis, mõnus fantaasiarikas film on. Ja nüüd kaks nädalat tagasi vaatasin ma seda filmi uuesti ning tekkis mõte see lohe ise valmis meisterdada.
Internetis olid ilusti joonised ja lõiked olemas, need printisin välja, lõikasin välja, võtsin kodust riidetüki, lõikasin jupid riidest välja, õmblesin kokku pea. Vaatasin, et tuleb välja küll ja et võiks suurema teha. Niisiis printisin joonised 3 korda suuremana välja. Läksin kangapoodi, kus kohe esimene kangatükk, millele pilgu peale heitsin, oligi õige (suht uskumatu, sellist asja juhtub harva minuga). Kuna esimesel nädalal oli palju palju käimist igal pool, siis ei jõudnud väga kaugele asjaga. Teise nädala hakul lõikasin jupid riidest välja ning kui reedel koju sain, hakkasin õmblema. Õmblesin 3 õhtut seda. Kahel korral pidi ema õmblema, kuna ta ikkagi 15 aastat õmblejana töötanud ja asi paremini käpas kui minul.
Lõpuks saigi ta mul valmis ehk siis kokku tegelesin sellega 6-l päeval.
Pildid ka:
130 cm pikk
Selline näeb ta filmis välja
Ja märgin ära, et ma ei teinud seda endale, vaid kinkisin ära.
Käisin eile kinos vaatamas Bondi 23. filmi, mida olin oodanud juba ligi 2 aastat. JA LÕPUKS SEE TULI!!!
Bondifilmid on mulle meeldinud alates 2011. aasta algusest. Hakkasin neid järjest vaatama ja vaatasin kõik ära. Täpsemalt saab lugeda ülalolevast lingist.
Aga täpsemalt filmist "SKYFALL". Hoiatan ette, et tuleb hunnik spoilereid. Ja püüan seekord lühemalt teha kui kunagises Bondi-teemalises postituses :)
Film algas, nagu tavaliselt, veidi müstiliselt ja mingi missiooniga. Kurikael pääses jooksma, Bond hakkas teda jälitama. Alguses autoga mööda kitsaid tänavaid ja turuplatse sõites ümber mootorrattaid ja turulette. Pärast seda, kui Bond kurikaela avariid sundis tegema, kurikael asus edasi põgenema mootorrattaga, Bond hakkas teda samuti mootorrattaga taga ajama...edasi trepid...rong...rongi katusel kaklemine jne... Tundus esialgu täiesti tüüpiline Bondifilm. AGA! Juba enne mootorrattaga tagaajamist said Bondil padrunid otsa 2 korda!!! Tähendab, et ta polegi nagu Chuck Norris.
Edasi oli film väga huvitav, ilusad kaadrid ja hea näitlemine. Ilusate kaadrite tähelepanekut mõjutas kindlasti suur kinoekraan, sest seal on kõik filmid paremad ja võimsamad.
Kogu filmi väitel oli nö alateemaks vana vs uus. Tekitati vaatajatele nostalgiatunnet, neile, kes varem on palju Bondifilme vaadanud. Q ütles, et nad ei tegele enam plahvatavate pastapliiatsite jms-ga. Valitsus kahtles, kas MI6 on üldse vaja jne.
Põhikurikael oli ka huvitav isiksus: algselt tundus olevat väga vabameelsete mõtetega, aga hiljem oli aru saada, et ta lihtsalt oli üsna psühhopaat ja veidi arust ära.
Minu arvates kogu filmi tegigi heaks siiski nostalgia ja vana vs uus. Palju oli vihjeid Bondi kui tegelase ajaloole filmides, vihjati vanematele filmidele jne. Näiteks "You Only Live Twice" motiiv käis alguses läbi. Lõpu poole jättis Bond maha oma uue Bondiauto ning läks tagasi vana Aston Martini juurde. Naases tegelane Moneypenny, kellega Bondil on alati väga väga huvitav dialoog.
Filmis räägiti ka veidi Bondi lapsepõlve ja päritolu kohta, mida oli ka väga huvitav teada.
Bonditüdruk. Bonditüdruku osakaal oli üsna väike: tutvumine, tutvumine uuesti, üks öö voodis ja järgmine päev juba lõpp. Nagu ma ka kunagi väitsin, siis Bonditüdruku roll on aastatega vähenenud.
Adele. Filmi avalugu. See kõlas kinos veel paremini kui muidu! Lihtsalt võimas poolvanamoodne muusikapala + visuaalselt ilus intro filmile. Kõik oli super!
Juba kolmandat korda mängis Bondi Daniel Craig. Esimesel kahel korral ta mulle väga ei meeldinud, ei tundunud see õige. Aga nüüd... nüüd oli ta minu arvates peaaegu ideaalne: sarmikas, stiilne, musklis jne. Ta on ikka üks tõsine ikoon meestele, kes tahavad näha rohkem välja meestena. Tema väga šikid ülikonnad ning ka vanamoodse habemeajamise näitamine (pintsliga vaht peale ning habemenoaga lõikamine) (taaskord uus vs vana). Tõeline ikoon meestele.
M. Viimase ma ei tea mitme filmi M (Judi Dench) polnud mulle kunagi meeldinud, sest ta oli Bondi vastu suht ülbe ja karm ja üldse nii pirtsakas kuidagi. Esimene M (Bernard Lee) oli ikka meeldivam. Uus M meeldis kohe esimesest pilgust, ta jälle mees ning tundub ägedam, eks näis, kuidas tal tulevates filmides läheb.
"Skyfall" polnud ka selline film, kus oleks olnud lugematu arv loodusseaduste rikkumist, nagu tavaliselt on. Eks veidi oli, aga mitte midagi väga silmariivavat ja häirivat.
Palju oli väga mõnusat ja humoorikat dialoogi tegelaste vahel, see rikastas väga filmi.
Kuulus relvatoru (gunbarrel) oli taaskord filmi lõpus, mis kindlasti paljudele Bondifriikidele ei meeldi. Mind see väga ei harjunud, eks traditsiooniliselt on ta alati alguses olnud, aga eks vaheldus teeb ka head mõnikord.
Esimesest EON-i Bondifilmi linastumisest on möödunud 50 aastat. Suur juubel. Alguse sai see Flemingu raamatutest. Et midagi sellist nii kaua püsiks ja oleks populaarne, siis peab see olema eriline. Soovitan vaadata kõigil! Kõiki kindlasti mitte... kui palju vaba aega on, siis miks mitte, aga kes see ikka jõuab 23 filmi järjest vaadata.
Enne kinosaali astumist sai iga külastaja James Bondi lõhnatesteri ka endale ning 3 lõhnakomplekti loositi kõigi vahel veel välja ka. Ma kahjuks ei võitnud :(
Ning ma ei tea, kas see oli taotuslik või täiesti juhuslik nähtus, aga kui film oli saanud läbi, tiitrid ära jooksnud ja ma kinosaalist väljusin, siis oli kell 0:07.
Kuid esilinastusest ootasin ma tegelikult midagi enamat. Lootsin, et vaatajad on elavamad, aga tuleb ikka tunnistada, et eestlased ei ole nii elavad sellises keskkonnas. Saal oli igatahes rahvast täis (Cinamoni 1. saal, mingi 300 kohta), seda oli meeldiv näha.
Filmi nimi "Skyfall" selgus ka alles filmi teises pooles, midagi huvitavat jällegi.
Aga põhjused, miks ma just eile, pärast meediareisi kohe kinno tahtsin minna, on mitu:
- mulle meeldib kinos käia
- mulle meeldivad James Bondi filmid
- tahtsin esilinastusel ära käia
- mulle meeldivad üleüldse filmid.
Aga kaua ma ikka jahun siin, läheb pikaks juba. Igatahes on "Skyfall" üks mu lemmikuid Bondifilme. Nii palju nostalgiat, mis pani kõike vana meenutama ning igatsema. Võib-olla, kui "Skyfall" on esimene Bondifilm, mida vaadata, siis ta ei pruugigi nii hea tunduda. Minu jaoks oli igatahes see suurepärane kogemus ning tahaksin seda filmi kindlasti veel vaadata mingi aeg. Sellist tunnet pole veel ühegi Bondifilmi järel olnud, et tahaks uuesti vaadata. Tähendab, et selles filmis on midagi erilist!
James Bond "Skyfall". Sam Mendes (režissöör). Daniel Craig (Bond).
Lugesin eile noortelehe Tankla peatoimetaja Gertu Võsu juhtkirja. Minu arvates oli see väga siiras ning armas kirjatükk. Tundsin ennast seal tekstis ära, tundsin, nagu oleksin ise midagi sellist kirjutanud, need olid seal nagu minu mõtted, kuna olen samas olukorras. (http://issuu.com/tanklaleht/docs/noorteleht-tankla-nr8-10-2012)
Nüüdseks olen Tartu linnas elanud ühe kuu. See kuu pole tegelikult olnud just väga pikk. Iga nädalavahetus olen käinud kodus, kahel korral olen juba vabaks teinud ennast neljapäeva õhtuti.
Senimaani on loenguid olnud üsna vähe: üldjuhul 2 loengut päevas kui sedagi. Alates sellest nädalast lisandus ka bioloogia loeng, mida on 4 korda nädalas. Asi läheb tihedamaks.
Igatahes olen ma Tartu Ülikooli Sotsiaal-ja Haridusteaduskonna Haridusteaduste instituudi haridusteaduste loodusteaduslike ainete 1. kursuse tudeng. Lihtsas keeles tähendab see seda, et ma õpin loodusteaduslike ainete (geograafia ja füüsika) õpetajaks. Üldine reaktsioon on pärast millegi sellise välja ütlemist järgmine: "Misasja?! Sa õpid õpetajaks?! Mis sul viga on?!", "Sa olid varem nii normaalne!" jne. Õpetajate maine pole alati just kõige parem, noortele ei meeldi koolis käia ja olla. Tahan seda kõike muuta.
Vahepeal käisin kinos. Mulle meeldib pärast filmi lõppu mõni hetk veel istuda ja tiitreid vaadata. Rahvas lahkub hooga saalist, olen tavaliselt viimane, kes väljub.
Üheks mu õppeaineks on filmikunsti ajalugu, tänu sellele oskan juba filme natuke teise pilguga vaadata, näen paremini nende ülesehitust ja dramaturgia põhimõtteid. Õppejõud räägib tavaliselt tunnikese üsna abstraktset juttu, mis tegelikult on väga inspireeriv, seejärel paneb ta käima mõne filmi ning ise lahkub.
Aga paar sõna veel Tartust. Polnud oma elu jooksul varem just väga palju aega Tartu linnas veetnud. Šoppamas otseloomulikult, aga pikemat aega väga harva olnud. Üldse pole suuremates linnades kui Tõrva väga olnud, Seega oli algselt siin harjumatu. Asi, mida ka varem olin tähele pannud, oli see, et siin ei vaata sulle keegi otsa, kui mööda jalutad, võib-olla mõni üksik. Tõrvas vaatavad ikka inimesed sulle otsa, tõenäoliselt keegi tuttav ning saab teretada. Aga siin... suures Tartu linnas... siin oled anonüümne, sind ei teata, oled lihtsalt üks inimene.
Mulle aga meeldib väikelinna juures just kõige rohkem see, et iga kord, kui seda külastad, võid peaaegu täiesti kindel olla, et näed kedagi tuttavad ning saad paar sõna juttu ajada. Need paar minutit annavad uut mõtteainet ning teevad päeva paremaks. Tartus on see-eest iga tuttava nägemine suure väärtusega, isegi nende, kellega muidu ei suhtle.
Lõpetuseks.
Lõpetuseks tervitan Mariat. Ma ei tea tegelikult, kes see isik nimega Maria on. Ma ei tea, mis on tema perekonnanimi, kui vana ta on, kus ta elab, mis värvi on tema silmad ega kuidas kõlab tema hääl. Seda kõike ei pea sinu kohta teadma ka see inimene, kellele sa järgmisena midagi head ütled. Tänu tema paarile heale sõnale võtsin selle blogi postituse tegemise ette. Ühe täiesti tundmatu inimese sõnad võivad palju inspireerida. Nagu ma alati olen öelnud ja mõelnud: kasutage oma sõnade jõudu millekski heaks, juba täna!
"Isegi üsna tühise alkoholikoguse ühekordne joomine kahjustab õpilase vaimset tegevust märgatavalt, Tal nõrgeneb mälu, väheneb arvutamisvõime, kannatab loogiline mõtlemine. Pärast mõne alkohoolse joogi pruukimist ei suuda koolipoisid ega -tüdrukud kaua aega pähe õppida isegi lihtsat luuletust ega saa hakkama varem täiesti jõukohaste matemaatikaülesannetega." raamatust "Poisid ja tüdrukud".
Kui koolis on raske, siis muuda midagi oma elukommetes.
Tuli tahtmine endast rääkida ning kuvandi värskendamiseks toon välja mõned faktid/mõtted:
Mulle meeldib süüa teha. Kui kodus olen, siis üsna tihti küpsetan midagi vms.
Mulle meeldivad kahvatud tüdrukud. Pruunikspäevitunud tüdrukud on kuidagi liiga tavaline nähtus ning aastate jooksul liiga popiks saanud. Heledad tüdrukud jäävad rohkem silma.
Eelistan pigem vanemate inimestega laua ääres istuda kui noortega diskosaalis tantsu lüüa. Jah, vanematelt inimestelt on alati midagi uut ja huvitavat õppida ning nad on ka üldjuhul mõistlikumad kui noored.
Plaanin 2013. aasta sügisel kohalike omavalitsuste valimistel kandideerida. Eesmärk on mingil määral poliitilist karjääri teha.
Mida rohkem teised kellestki halvasti räägivad/keegi teistele vähem meeldib, seda rohkem meeldib see inimene mulle. Ma ei lase heidutada ennast eelarvamustest ning teiste kallutatud arvamustest ning suhtun inimestesse objektiivselt.
Peaaegu et vihkan tekikoti vahetamist. See on üks maailma kõige ebameeldivam tegevus.
Olen veredoonor. Kahel korral olen käinud oma verd annetamas.
Ma ei oska ikka veel nätsumulli puhuda. Mitte et ma oleks seda pärast eelmist väljaütlemist kõvasti harjutanud...
Mulle meeldib joonestamine ning arhitektuur. Üks lemmikumaid hooneid on Flatiron builging New Yorkis.
