Põhimõtteliselt kogu nädalavahetus oli ülitore ja kontserdid, tantsupeo vaatamine, proovid olid ainult üks osa kõigest heast, mis südame soojaks tegid.
Näiteks väga mõnus oli sõita lauluväljakult bussiga ära kesklinna, kui buss oli inimesi nii täis, et seal ei saanud sammugi astuda; kuigi bussis oli natukene ebamugav ja väga palav, oli seal siiski väga lahe seepärast, et terve bussitäis noori laulsid meie peo laule; me nägime neid inimesi esimest ning tõenäoliselt viimast korda, kuid lauldes tundsime me kõik üksteist, olime sõbrad.
Veel meeldisid mulle kinoööd, mil vaatasime õudusfilme, mida ma tavaliselt üksi kunagi ei tee. Neid filme oli väga naljakas vaadata, seltskond oli hea, väga lõbus oli.
Nagu ka eelmisel laulupeol 2 aastat tagasi, nägin ma ainult ilusaid inimesi. Polnud ühtegi inimest, kes oleks olnud koledad. Kõik naeratasid ja mis saaks olla ilusam kui naeratav inimene?
Ai, pean oma sõnad tagasi võtma. 2 koledat inimest oli: nad oli suitsetavad noored tüdrukut. Pole midagi koledamat kui suitsetavad ja joovad tüdrukud.
Kui bussisõidust rääkida, siis alguses tahtsin, et kiiremini koju jõuaks, kuid pärast soovisin, et see kõik veel otsa ei saaks.
Ootan järgmist laulupidu. Aga kas ma sinna saan, kuna Tõrva gümnaasiumi segakoori ma enam kahjuks ei saa.
Jään koorikaaslasi igatsema.
No comments:
Post a Comment