Muusika

Sain inspiratsiooni Suusilt ning otsustasin, et teen samuti ühe postituse muusikast.

Ei saa öelda, et ma noorena palju oleks muusikat kuulanud. Kui meenutada, siis umbes 2. klassis oli mu lemmiklooks Scooteri Fire. Edasi on muusika koha pealt tühi auk kuni umbes 7. klassini, mil ma kuulsin esmakordselt Blink 182-e lugu "I Miss You", mis oli pikka pikka aega mu lemmik. Kuulasin seda lugu sadu sadu kordi. Sellest ajast saadik hakkasingi rohkem muusikat kuulama: ostsin mp3 mängija, kõrvaklapid jne.

Blink 182 on punk roki ansambel, mis sai alguse 90-ndatel ja lõpetas oma tegevuse 2004. aastal (kuigi paar aastat tagasi tulid nad uuesti kokku). Nende looming on väga noortepärane ning muusika elav, kiire, kuid ei puudu ka aeglasemad ja südamlikumad lood. Nende fänn olin pikka aega.

Edasi hakkasin kuulama sarnaste esitajate loomingut. Meeldisid näiteks Sum 41, Green Day, Yellowcard, Simple Plan, AFI jms. Aga nendest bändidest polnud ühtki, mille fänn ma väga oleksin olnud.

Korra juhtusin ma kuulama venna tehtud plaati, kus oli peal ka 2Paci lugu "Changes". See hakkas mulle koheselt meeldima ning tutvusin lähemalt räppari Tupac Shakuri loominguga. Hakkas meeldima hip-hop. 2Paci kuulasin ma päris tükk aega ning tema kõrval oli veel paar hip-hop esitajat nagu näiteks Biggie Smalls, Eminem, Method Man, Nas, Nelly, DMX jne. Aga mainstream hip-hopi suur fänn pole ma kunagi olnud.

Tupac Shakur ehk 2Pac oli ameerika 'Westside' räppar, kes on üks läbi aegade edukaim räppar. Tupac oli üks ida-ja läänekalda (East coast, West coast) rivaalitsemise põhitegijaid ning ta mõrvati 1996. aastal 25 aastasena. Oma lugudes rääkis ta põhiliselt rassismist, sotsiaalprobleemidest, vägivallast jms-st.

Umbes sel ajal oli populaarne ka suhtlusportaal rate.ee. Seal liitusin ma hip-hop klubiga ning leidsin sealt inimese nimega Celer ning tema mõjutas mu edaspidist muusikamaitset väga palju. Ta kirjutas hulgaliselt arvustusi erinevate artistide kohta ning tihti ka andis välja kogumikke oma lemmiklauludega. Nendest kogumikest leidsin ma palju uusi esitajaid sealhulgas ühe mu praeguse lemmiku Why?. Why? looming hakkas oma sürrealismi ja abstraktsuse tõttu koheselt meeldima.

Why? on California osariigist pärit hip-hop ja indie roki bänd, mille eestvedaja on Yoni Wolf. Lood on väga mõnusad ning meeldejäävad. Kui tavaliselt on erinevate artistide uute albumitega nii, et sealt hakkab väga meeldima 1 või 2 lugu, siis Why? albumil "Alopecia" on näiteks praktiliselt kõik lood sellised, mis on lemmikud ja mida võikski kuulama jääda. Why? on suurepärane muusikagrupp.

Vahepeal oli mul ka selline periood, mil ma laadisin alla erinevate hip-hop artistide albumeid. Aga lõpuks ma ei kuulanud neid enam, sest nad polnud siiski nii head, kui oleksid võinud olla. Need lood on siiski mul senini olemas, aga tihti leian ennast nendest lihtsalt edasi kerimast.

Arvan, et kui ma olin jõudnud 10. klassi, siis tuli mul peale enda harimise hullustus. Hakkasin palju uurima muusikaajalugu ning tutvusin ka vanemate esitajatega. Nendeks olid näiteks Biitlid, Rolling Stones, Bob Dylan, Aerosmith, Bob Marley, Descendents, The Smiths jne. Need esitajad on muutnud oma muusikaga maailma ning olnud miljonite lemmikud. Ka mulle meeldivad sellised lood, mida nemad teevad. Nii muusikalises kui ka ajaloolises mõttes.

Celeri abil leidsin ka palju uuemat sorti hip-hop artiste. Näiteks ei oleks ma temata vist iial kuulnud artistidest P.O.S, Sage Francis, Atmosphere, Cage, Dan le Sac vs Scroobius Pip. Aga just need artistid on hip-hop maailmas minu lemmikud. Nende muusika on täpselt minu maitsele: korralik taustamuusika, vajalikul hulgal instrumentaalsust, suurepärased sõnad, hea lauljahääl.

Dan le Sac vs Scroobius Pip on inglise hip-hop duo. Nende muusika on põhiliselt elektrooniline, kuid lood on pikad, sõnaderohked ja hea sõnumiga. Debüütalbum ilmus 2008. aastal ja kandis pealkirja "Inglid" ("Angels").

Viimasel ajal, kui Celer enam muusika levitamisega ei tegele, olen ise silmad ja kõrvad lahti hoidnud. Näiteks, kui kuulen mõne filmi ajal head lugu, siis lähen otsin selle välja ja nii mõndagi esitajat kuulan pikalt ja kaua. Nii olen enda jaoks leidnud näiteks Regina Spektori, Wolfmotheri, The Beta Bandi, R.E.M.-i, Ramones'i, Barenaked Ladies, The Smiths'i jpt.

The Beta Band on inglise eksperimentaalmuusika esindaja ja nad kombineerisid folkmuusikat, rokki, elektrot jms. Ansambel tegutses 1996-2004. Nemad avastasin ma filmist "High Fidelity" ja seal käima pandud lugu jäi kohe meelde ja ongi mu lemmiklugu nende "arsenalist". Palad on neil küllaltki pikad ja väga muutuvad s.t üks lugu pole kunagi alguses ja lõpus samasugune, vaid on alati muutumises.

Viimasel ajal olen üleüldse palju kuulama hakanud indie muusikat. Indie rokk ehk alternatiivne rokk sai alguse 80ndatel Inglismaal ja on pärast seda kuulsust kogunud. Indie bändid on nö iseseisvad ehk vähese eelarvega ja ei teeni oma muusikaga palju, vaid teevad muusikat muusika pärast. Aga eks on olemas ka palju tuntud indie muusika tegijaid nagu näiteks Muse, The White Stripes, Goldfinger, Radiohead jt. Aga ka vähem tuntud nagu Braids, Los Campesinos, Shugo Tokumaru.

Braids on kanada eksperimentaalroki ja kunstilise roki esindaja. Nende debüütalbum ilmus 2011. aastal ja see on mul olemas ja see meeldib mulle väga. Muusika on väga omapärane, naislaulja vokaal on pikk ja väga mõnus.

Sellega lõppeski mu muusika alane postitus. Kindlasti jäi palju palju veel rääkimata, sest kõigest lihtsalt ei jõua kirjutada ja kõigest ei jõua ka lugeda.