Vabadus on tunnetatud paratamatus

Seda rääkis mõned päevad tagasi meile me eesti keele õpetaja. Ütles, et filosoofias tähendab vabadus just seda. Lahtiseletatult tähendab see seda, et inimene on vaba siis, kui ta mõtleb ebameeldivad asjad endale meeldivaks; leiab kõiges midagi head ja positiivset. Teab, mis on paratamatu ja mida ei saa muuta, ning lepib sellega.

Selle ülemise jutu kirjutasin nädal ja üks päev tagasi.

Nüüd on teised lood, mõtted, unistused.

Kui kõik hästi läheb, siis lähen aprillis Hollandisse. Ühel sealsel koolil on avatud uste päevad, teeb põhimõtteliselt välja reisi. Täiega hea! (Y) Saaks ka Eestist välja üle pika aja.

Aga jah, suurt midagi pole toimunud vahepeal. Viimased õhtud olen olmekeemiaks lõhkeainetest esitlust teinud. See tuleb päris pikk... iga lõhkeaine järel on videod (min. 2 minutit). Dünamiidi video tuli peaaegu 7 minutit.

Teisipäevaks on luuletus pähe vaja õppida. Ootan seda juba, lahe luuletus on. Täiega kergelt jäi pähe ka: 20 minutit max hoidsin seda paberit ees.

Reedel käisin Valgas, käisime Bauhofis (või kuidas seda kirjutatakse). Tegime seal 2 ostu, mille üle on mul väga hea meel. Pole ammu ühegi ostetud kauba üle nii õnnelik olnud. Kui kedagi huvitab, siis need kaks asja olid akutrell ja elektriline tikksaag. Niipea, kui lumi ära sulab, hakkan igasuguseid asju meisterdama.

Viimasel ajal on blogi täitmise isu ära kadunud. Üldse ei ole tuju siia midagi kirjutada. Teised kirjutavad ka järjest vähem... Ju siis on inimestel nii kiire kogu aeg. Mul pole kiire, aga siiski ei kirjuta siia eriti. Võib-olla seepärast, et ma tavaliselt ei jahu oma tegemistest ning millegi arutleva kirjutamiseks pole ainest. Küll see ka kunagi tuleb.

Arvan, et praeguseks aitab. Järgmine kuu jälle!

Viha

Siin maailmas pole palju neid asju, mida ma vihkaks. Kindlasti on palju seda, mis mulle lihtsalt ei meeldi. Viha ning vihastamine pole minu jaoks igapäevased asjad. Vihastan väga harva. Viimati sain vihaseks bioloogia õpetaja peale, aga see viha oli 5 minuti pärast läinud.

Ühtegi inimest ma otseselt ei vihka, kuid on inimesi, kes mulle sugugi ei meeldi või väga ebameeldivad on. Nimesid ma ei nimeta. Põhiliselt on 2 inimest, kes ikka aeg-ajalt väga vastumeelsed on. Üks nendest räägib palju ja väga palju. Ei lase rahus olla, alatasa targutab. Teine inimene targutab ka palju ning on liiga kriitiline ja leiab alati teiste vigu, kuid mitte häid omadusi. Lisaks on teine inimene ka väga isekas.

Erinevates tegevustest vihkan ma väga suitsetamist. Iga kord, kui näen, et keegi seda teeb, või kuulen, et keegi suitsetab, langeb minu arvamus sellest inimesest kohe nulli lähedale. Suitsetamisele mõeldes tuleb alati vastikuse tunne.

Teine selline tegevus on alkoholi tarbimine. Samuti langeb arvamus inimesest koheselt, kui olen teada saanud, et ta joonud on.

Suitsetamine ja alkohol on ühed kõige mõttetumad tegevused üldse, mis olemas on. Need ei too mitte mingit kasu. Hetkeline rahulolu ning rahulduse tunne ongi ainult hetkeline. Mõne aja pärast tahad seda uuesti tunda ning siit saabki alguse sõltuvus. Alkohol ja tubakas on kasutud.

Aga kõige rohkem vihkan ma vihastamist. See, kui mõni inimene saab põhjuseta vihaseks ning hakkab karjuma, teeb mulle lihtsalt nalja. Üks klassivend on selline, peaaegu iga päev saab tema nõrkade närvide peale naerdud. Tegelikult pole selline käitumine üldse naljakas, aga siiski, see, et kui kergesti ta ärritub, pakub lihtsalt nalja.

Õpetajad

Mõne kuu pärast saab minu koolitee läbi. Olen koolis käinud 12 aastat. Mõtlesin, et kirjutan mõningat oma õpetajatest.

Mu esimene klassijuhataja oli Krista Hansen. Ta oli tegelikult väga hea õpetaja. Mõne arvates mitte, sest ta oli väga range. Võib-olla isegi liiga range... Igatahes oli ta muidu väga tore ja sõbralik õpetaja, aga ainult seni, kuni nägi, et kellelgi on kodune töö tegemata. Siis pistis lõugama. Mulle ta siiski meeldis, ta on üks rangemaid õpetajaid, kes mul on olnud, ning see on ainult hea. Sai kohe alguses korraliku distsipliini ja austuse õpetajate vastu. Tema oli klassijuhataja Patküla põhikoolis.

Patküla põhikoolis oli õpetajaks veel ka Maie Kala. Tema andis muusikat. Ei saa öelda, et ta poleks mulle meeldinud, aga koerustükke sai ikka tehtud. Tegelikult oli ta tore ja rõõmsameelne õpetaja, kes tegi oma tööd suure huvi ja tõsidusega. Temast jäävad ikka head mälestused.

Inglise keelt andis meile 3. klassis Elena Kõverik, kes oli ühtlasi ka õppealajuhataja. Teda pidasid enamus õpilased kooli parimaks õpetajaks. Ta polnud kuri, sai lastega hästi läbi, oli sõbralik ja leebe, kuid siiski oskas korda hoida. Mäletan, et ühe korra ta sai meie peale pahaseks, väga pahaseks, ja karjus kõvasti. See õnneks lahenes ilusti.

Kehalise õpetajaks oli meil Lea Laaneväli. Ta meeldis ka kõigile, sest ta oli noor, rõõmsameelne ja sõbralik. Ta oskas ka kehalise tunnid huvitavaks teha, igav ei olnud. Pärast Patküla kooli pole tema mulle rohkem tunde andnud, v.a mõned asendatud kehalise tunnid. Aga läbi olen ma temaga alati hästi saanud.

Veel mäletan Patküla koolist direktor Aado Kaasikut, raamatukogutädi, kes oli ka supertore ning kes mängis jõulude ajal jõuluvana asemel euromemme. Kindlasti on neid veel, keda mäletan ning kes Tõrva gümnaasiumisse edasi ei tulnud.

Aga nendest õpetajatest, kes Tõrva gümnaasiumis mulle tunde on andnud, räägin ma mõni teine kord.

Teisipäevaõhtused mõtted

Täna oli filmiõhtu. Esimene minu poolt korraldatud filmiõhtu. Väga hullusti ei läinudki. Paar asja oleks võinud teisiti olla (inimesed võiksid esimese korraga aru saada, mida neilt tahetakse ning et ei peaks kümme korda ütlema, et nüüd tollel päeval on see ja sina pead seda tegema). Inimesi oleks võinud rohkem olla, aga Risto ütles, et selline arv on täitsa tavaline. Step Up 3-e tahtsid sügisese küsitluse ajal näha 50 inimest. Kohal oli vähem kui 20.

Õnneks on nüüd filmiõhtu korraldatud ja saab selle nimekirjast maha tõmmata ja kergemini hingata. Kes järgmist filmi pakkuda tahab ning ka päeva, siis olen üks suur kõrv.

Teise asjana sain küsitud õpetajalt küsimused intervjuu jaoks. Vene keele tunniks peame intervjuu tegema ning täna sain küsimused ära küsitud. Nüüd on vaja vastused ilusti ümber kirjutada ja mis kõige hullem, vene keelde tõlkida. Tahab keegi aidata?

Nüüd jääb veel teha balli jaoks kooli tutvustav video, olmekeemia jaoks esitlus, perekonnaõpetuse jaoks elu lugu (pildid A3 paberile, mis lähevad stendile üles), raamat lugeda.

Tahtsin enne filmiõhtut raamatut klassis lugeda natukene. Saatsin Marelile sõnumi, et mida ta teeb ja kus ta on, selle mõttega, et ma olin üksi seal klassis, kahekesi oleks huvitavam olnud. Ja just sel hetkel tuli klassi Eike ning ma ei saanud raamatut lugeda. Aga pole hullu, 2 nädalat on aega veel.

Olen viimasel ajal kolmapäevast kunstistuudiot ootama hakanud. Esiteks seepärast, et mulle meeldib käesolev töö ning teiseks seepärast, et Teve hakkas käima seal, kellega on kõvasti huvitavam seal olla kui muidu, ning mõned uued näod hakkasid ka seal käima.

Eile käis meie koolis üks mustanahaline korvpallur. Ta oli hästi pikk. Esimene mustanahaline korvpallur, kes Eestis mängima hakkas. Ta oli hästi huvitav inimene. Ütles, et oskab korvpalli hästi mängida. Loetles riike, kus ta käinud on (L-Ameerika riigid näiteks) ning ütles, et pole ühegi lennupileti eest pidanud maksma. Lisaks tuli see tüüp (Chris Moore oli vist nimi) Tartus siia bussiga, mis oli tore üllatus. Ta suhtles meiega väga vabalt ning tal oli palju tarka rääkida elust ning sellest, kuidas oma unistusteni pürgida.

Oma füüsikaolümpiaadi tulemusi ma ikka ei tea. Õpetaja ütles, et see inimene kes saatma neid pidi, et tal läheb kogu aeg kõige saatmisega kaua aega. Ta ei saa eriti hakkama selle asjaga.

Päeval olin kuidagi unine ja kurnatud. Ei jõudnud midagi teha, eriti enne matemaatika tundi. Sööklas läks tunne paremaks. Maru huvitav magustoit oli täna - rosinakukkel. Nad unustasid vist kreemi panna vahele, siis oleks vastlakukkel olnud.

Vahetevahel on vahede vaheliste vahede vahel vahed vahel. - öelge seda kõva häälega.