Lennuk 2

Tegin siin paar päeva tagasi ühe mudellennuki veel. Selleks kuluski umbes nädal, sest lennuk oli märksa väiksem ja lihtsama disainiga kui eelmine lennuk. (Eelmist tegin 3 nädalat). Seekord on tegemist Spitfire sõjalennukiga, mida kasutati II maailmasõja ajal liitlasvägede poolt.

Pildid on nagu ikka, halva kvaliteediga, kuna garaažis oli pime ja välguga pildistades peegeldasid lennukid vastu.

Ja lennuk 3:

Lipu lugu

Mu 12. õppeaasta 1. veerandi viimane päev oli pilves, tuuline, jahe. Siis, kui vaheaeg oli juba alanud, läksin mina metsa. Õieti pisikesse metsatukka, et sealt leida ligi 3-meetrine puu, mis oleks sirge ja väheste oksakohtadega. Leidsin 2 sellist puud, saagisin maha, laasisin ära, viisin garaaži; järgmine päev koorisin. Järgmisel päeval avastasin ka, et need 2 puud polegi nii sirged, kui esmapilgul paistsid. See tähendas, et pidin minema teise metsa, kus puid rohkem. Seda tegingi, käisin seal korduvalt. Marian oli ka kaasas. Sealt sain veel 3 puud, mis olid sirgemad kui kaks eelmist. Koorisin ka need ära ning jätsin nad talveks garaaži kuivama.

Kui kätte oli jõudnud kevad, olin ma oma oktoobrikuuse plaani suhtes skeptiline. Mõtlesin, et kas ikka teha seda, mida ma tahtsin teha. Alguses lõingi käega, kuna avastasin, et oksakohtade eemaldamine ja puu siledaks tegemine nõuab suuri pingutusi. Kuid ma mõõtsin siiski kõik puud üle ja valisin välja ühe, mis sobiks kõige paremini.

Ülejäänud nelja ootas teine saatus: nendest tuli jalgpallivärav, mis praegu küll kasutult seisab, kuna pall läks katki.

Ja ühel päeval mingit muud asja tehes avastasin, et oksakohti on tegelikult lihtne eemaldada. Kasutada tuli ainult haamrit ja nuga. Võtsingi kätte ja hakkasin pihta, mõne aja pärast oli valmis. Siis oli aga häda jälle selles, et mõnest kohast võtsin liiga palju ära ja puu jäi nö lohku. Aga mul oli olemas lahendus: katsin sellised kohad puul kipsiga, mis tõesti

aitas (v.a üks koht, kus põrutuse tõttu kips maha tuli).

Seejärel värvisin puu, mis oli nüüdsek u. 2 meetrit ja 50 sentimeetrit pikk, valgeks. Nii ta seisis nädala või kaks. Edasi oli vaja riidest osa lipule, selle taga kõik seisiski. Oli vaja sattuda poodi, kuid kahjuks ma ei sattunud või polnud linnas olles see meeles. Paar päeva tagasi sattusingi ning avastasin, et see maksab 25 eurot. Minu jaoks liiga suur raha.

Kui koju olin jõudnud, läksin ema "kangalao" kallale ning leidsingi sealt sobivat värvi kangatükid ning neid oli ka sobivas koguses. Lõikasin nad parajateks tükkideks.

Järgmine päev viis ema need tükid oma töö juurde (ta on õmbleja) ja õmbles need kokku ning tegi ääred ilusaks. Täna ma õmblesin ühe lisatüki külge, mille abil see puuv

arda külge panna. Tuli enam-vähem hästi välja.

Ja valmis ta oligi.

Tunne, et pealkirja pole vaja.

Tuli meelde, et ma pole siin sõnakestki Valgamaa Laulu-ja Tantsupeost öelnud.

Igatahes, lemmikud tantsud olid võimlejatel: kõigepealt lustakas ja üllatusterohke väikeste võimlejate tants ning seejärel südamlik ja härdaks teev suurte võimlejate "Ilma kutse", mis tõi külmavärinad ja oli ikka vapustavalt võimas ja ilus.

Laulupeol laulsime, tore oli.

Teine jutt.

Tulin (tulime kellegagi, ei mäleta kellega) ühel päeval mõttele, et võiks kellestki teha video "Üks päev X-ga" (X asemele kellegi nimi). Et filmiks tema tegevusi päev aega ja siis monteeriks midagi kokku. Kes tahab, et temast selline video tehakse? Mulle meeldib filmindus ja siis mõtlesin, et see oleks väga tore projektikene. Andke teada.

Kahetsused

Viimastel päevadel, nädalatel on mu mõttes mõlkunud paar olukorda, hetke või tegevust, mida ma sügavalt kahetsen. Täpsemalt on neid 3. Aga need pole midagi sellist, mida ma mõtlen, et ei oleks pidanud tegema, vaid just kahetsen oma tegematajätmist. Nüüd on põhimõtteliselt kõigiga rong läinud.

Esimene inimene.

Esimest korda rääkisin temaga Hollandis plaadipoes, mul oli hea olla, kuna olin just sõbrale kingituse ära osta, mida ma väga taga otsisin. Ta tuli mu juurde ja küsis minu muusikamaitse kohta, mina tema maitse kohta. Aga nagu kidakeelne ma olen, ei rääkinud me palju. Järgmine hommik rääkisime veel lennujaamas veidi, saime hästi läbi. Lennukis istus tema minust umbes 10 rida eespool, ma nägin, kui ta sinna istus. Ja ma kahetsengi seda, et ma ei läinud istuma tema kõrvale. Terve lend mõtlesin sellest, praegu mõtlen sellest. Ei tea, mis oleks saanud.

Teine inimene.

Tema tuli minu ellu selle õppeaasta alguses. Varem polnud ma temast midagi kuulnud, küll aga tema õest. Ta on kena tüdruk. Aasta alguses ei hakanud ta mulle meeldima mitte oma suurepärase välimuse pärast, vaid kuulujuttude järgi, mis vahel levisid. Need kuulujutud olid tema iseloomu ja moraali kohta; kõik, mis ma kuulsin, meeldis mulle. Olen terve aasta jooksul tahtnud temalt küsida, kas need jutud on õiged, tahan, et oleks. Aga pole julgenud otse küsida, sest ei tea, kuidas tema reageerib. Pole olnud ka sobivat hetke, mil ta on üksi olnud, et saaksin temaga rääkima minna. Täna lõppes kool, ei tea, millal teda jälle näen, et sobiv hetk lõpuks tuleks.

Kolmas inimene.

Temaga olime umbes aasta tagasi väga head sõbrad. Saime hästi läbi, rääkisime palju - lõbus oli. Aga nüüd, kevadel, me enam ei rääkinud. Alguses rääkisime vähe ja siis enam mitte üldse. Miks me ei räägi? Ei tea. Ei tea. Ei tea. Olengi tahtnud temalt otse seda küsida, aga jällegi pole olnud sobivat hetke. Kui ta on oma sõbrannadega, siis ei lähe juurde küsima. Ma pole lihtsalt nii julge. Nüüd sai kooliaasta läbi ning tekib jälle küsimus, et millal ma teda näen. Kahju.