Suve lõpu poole vaatasin ma üht animafilmi "Kuidas taltsutada lohet (http://www.imdb.com/title/tt0892769/). Mulle see meeldis, mõnus fantaasiarikas film on. Ja nüüd kaks nädalat tagasi vaatasin ma seda filmi uuesti ning tekkis mõte see lohe ise valmis meisterdada.
Internetis olid ilusti joonised ja lõiked olemas, need printisin välja, lõikasin välja, võtsin kodust riidetüki, lõikasin jupid riidest välja, õmblesin kokku pea. Vaatasin, et tuleb välja küll ja et võiks suurema teha. Niisiis printisin joonised 3 korda suuremana välja. Läksin kangapoodi, kus kohe esimene kangatükk, millele pilgu peale heitsin, oligi õige (suht uskumatu, sellist asja juhtub harva minuga). Kuna esimesel nädalal oli palju palju käimist igal pool, siis ei jõudnud väga kaugele asjaga. Teise nädala hakul lõikasin jupid riidest välja ning kui reedel koju sain, hakkasin õmblema. Õmblesin 3 õhtut seda. Kahel korral pidi ema õmblema, kuna ta ikkagi 15 aastat õmblejana töötanud ja asi paremini käpas kui minul.
Lõpuks saigi ta mul valmis ehk siis kokku tegelesin sellega 6-l päeval.
Pildid ka:
130 cm pikk
Selline näeb ta filmis välja
Ja märgin ära, et ma ei teinud seda endale, vaid kinkisin ära.
Käisin eile kinos vaatamas Bondi 23. filmi, mida olin oodanud juba ligi 2 aastat. JA LÕPUKS SEE TULI!!!
Bondifilmid on mulle meeldinud alates 2011. aasta algusest. Hakkasin neid järjest vaatama ja vaatasin kõik ära. Täpsemalt saab lugeda ülalolevast lingist.
Aga täpsemalt filmist "SKYFALL". Hoiatan ette, et tuleb hunnik spoilereid. Ja püüan seekord lühemalt teha kui kunagises Bondi-teemalises postituses :)
Film algas, nagu tavaliselt, veidi müstiliselt ja mingi missiooniga. Kurikael pääses jooksma, Bond hakkas teda jälitama. Alguses autoga mööda kitsaid tänavaid ja turuplatse sõites ümber mootorrattaid ja turulette. Pärast seda, kui Bond kurikaela avariid sundis tegema, kurikael asus edasi põgenema mootorrattaga, Bond hakkas teda samuti mootorrattaga taga ajama...edasi trepid...rong...rongi katusel kaklemine jne... Tundus esialgu täiesti tüüpiline Bondifilm. AGA! Juba enne mootorrattaga tagaajamist said Bondil padrunid otsa 2 korda!!! Tähendab, et ta polegi nagu Chuck Norris.
Edasi oli film väga huvitav, ilusad kaadrid ja hea näitlemine. Ilusate kaadrite tähelepanekut mõjutas kindlasti suur kinoekraan, sest seal on kõik filmid paremad ja võimsamad.
Kogu filmi väitel oli nö alateemaks vana vs uus. Tekitati vaatajatele nostalgiatunnet, neile, kes varem on palju Bondifilme vaadanud. Q ütles, et nad ei tegele enam plahvatavate pastapliiatsite jms-ga. Valitsus kahtles, kas MI6 on üldse vaja jne.
Põhikurikael oli ka huvitav isiksus: algselt tundus olevat väga vabameelsete mõtetega, aga hiljem oli aru saada, et ta lihtsalt oli üsna psühhopaat ja veidi arust ära.
Minu arvates kogu filmi tegigi heaks siiski nostalgia ja vana vs uus. Palju oli vihjeid Bondi kui tegelase ajaloole filmides, vihjati vanematele filmidele jne. Näiteks "You Only Live Twice" motiiv käis alguses läbi. Lõpu poole jättis Bond maha oma uue Bondiauto ning läks tagasi vana Aston Martini juurde. Naases tegelane Moneypenny, kellega Bondil on alati väga väga huvitav dialoog.
Filmis räägiti ka veidi Bondi lapsepõlve ja päritolu kohta, mida oli ka väga huvitav teada.
Bonditüdruk. Bonditüdruku osakaal oli üsna väike: tutvumine, tutvumine uuesti, üks öö voodis ja järgmine päev juba lõpp. Nagu ma ka kunagi väitsin, siis Bonditüdruku roll on aastatega vähenenud.
Adele. Filmi avalugu. See kõlas kinos veel paremini kui muidu! Lihtsalt võimas poolvanamoodne muusikapala + visuaalselt ilus intro filmile. Kõik oli super!
Juba kolmandat korda mängis Bondi Daniel Craig. Esimesel kahel korral ta mulle väga ei meeldinud, ei tundunud see õige. Aga nüüd... nüüd oli ta minu arvates peaaegu ideaalne: sarmikas, stiilne, musklis jne. Ta on ikka üks tõsine ikoon meestele, kes tahavad näha rohkem välja meestena. Tema väga šikid ülikonnad ning ka vanamoodse habemeajamise näitamine (pintsliga vaht peale ning habemenoaga lõikamine) (taaskord uus vs vana). Tõeline ikoon meestele.
M. Viimase ma ei tea mitme filmi M (Judi Dench) polnud mulle kunagi meeldinud, sest ta oli Bondi vastu suht ülbe ja karm ja üldse nii pirtsakas kuidagi. Esimene M (Bernard Lee) oli ikka meeldivam. Uus M meeldis kohe esimesest pilgust, ta jälle mees ning tundub ägedam, eks näis, kuidas tal tulevates filmides läheb.
"Skyfall" polnud ka selline film, kus oleks olnud lugematu arv loodusseaduste rikkumist, nagu tavaliselt on. Eks veidi oli, aga mitte midagi väga silmariivavat ja häirivat.
Palju oli väga mõnusat ja humoorikat dialoogi tegelaste vahel, see rikastas väga filmi.
Kuulus relvatoru (gunbarrel) oli taaskord filmi lõpus, mis kindlasti paljudele Bondifriikidele ei meeldi. Mind see väga ei harjunud, eks traditsiooniliselt on ta alati alguses olnud, aga eks vaheldus teeb ka head mõnikord.
Esimesest EON-i Bondifilmi linastumisest on möödunud 50 aastat. Suur juubel. Alguse sai see Flemingu raamatutest. Et midagi sellist nii kaua püsiks ja oleks populaarne, siis peab see olema eriline. Soovitan vaadata kõigil! Kõiki kindlasti mitte... kui palju vaba aega on, siis miks mitte, aga kes see ikka jõuab 23 filmi järjest vaadata.
Enne kinosaali astumist sai iga külastaja James Bondi lõhnatesteri ka endale ning 3 lõhnakomplekti loositi kõigi vahel veel välja ka. Ma kahjuks ei võitnud :(
Ning ma ei tea, kas see oli taotuslik või täiesti juhuslik nähtus, aga kui film oli saanud läbi, tiitrid ära jooksnud ja ma kinosaalist väljusin, siis oli kell 0:07.
Kuid esilinastusest ootasin ma tegelikult midagi enamat. Lootsin, et vaatajad on elavamad, aga tuleb ikka tunnistada, et eestlased ei ole nii elavad sellises keskkonnas. Saal oli igatahes rahvast täis (Cinamoni 1. saal, mingi 300 kohta), seda oli meeldiv näha.
Filmi nimi "Skyfall" selgus ka alles filmi teises pooles, midagi huvitavat jällegi.
Aga põhjused, miks ma just eile, pärast meediareisi kohe kinno tahtsin minna, on mitu:
- mulle meeldib kinos käia
- mulle meeldivad James Bondi filmid
- tahtsin esilinastusel ära käia
- mulle meeldivad üleüldse filmid.
Aga kaua ma ikka jahun siin, läheb pikaks juba. Igatahes on "Skyfall" üks mu lemmikuid Bondifilme. Nii palju nostalgiat, mis pani kõike vana meenutama ning igatsema. Võib-olla, kui "Skyfall" on esimene Bondifilm, mida vaadata, siis ta ei pruugigi nii hea tunduda. Minu jaoks oli igatahes see suurepärane kogemus ning tahaksin seda filmi kindlasti veel vaadata mingi aeg. Sellist tunnet pole veel ühegi Bondifilmi järel olnud, et tahaks uuesti vaadata. Tähendab, et selles filmis on midagi erilist!
James Bond "Skyfall". Sam Mendes (režissöör). Daniel Craig (Bond).
Lugesin eile noortelehe Tankla peatoimetaja Gertu Võsu juhtkirja. Minu arvates oli see väga siiras ning armas kirjatükk. Tundsin ennast seal tekstis ära, tundsin, nagu oleksin ise midagi sellist kirjutanud, need olid seal nagu minu mõtted, kuna olen samas olukorras. (http://issuu.com/tanklaleht/docs/noorteleht-tankla-nr8-10-2012)
Nüüdseks olen Tartu linnas elanud ühe kuu. See kuu pole tegelikult olnud just väga pikk. Iga nädalavahetus olen käinud kodus, kahel korral olen juba vabaks teinud ennast neljapäeva õhtuti.
Senimaani on loenguid olnud üsna vähe: üldjuhul 2 loengut päevas kui sedagi. Alates sellest nädalast lisandus ka bioloogia loeng, mida on 4 korda nädalas. Asi läheb tihedamaks.
Igatahes olen ma Tartu Ülikooli Sotsiaal-ja Haridusteaduskonna Haridusteaduste instituudi haridusteaduste loodusteaduslike ainete 1. kursuse tudeng. Lihtsas keeles tähendab see seda, et ma õpin loodusteaduslike ainete (geograafia ja füüsika) õpetajaks. Üldine reaktsioon on pärast millegi sellise välja ütlemist järgmine: "Misasja?! Sa õpid õpetajaks?! Mis sul viga on?!", "Sa olid varem nii normaalne!" jne. Õpetajate maine pole alati just kõige parem, noortele ei meeldi koolis käia ja olla. Tahan seda kõike muuta.
Vahepeal käisin kinos. Mulle meeldib pärast filmi lõppu mõni hetk veel istuda ja tiitreid vaadata. Rahvas lahkub hooga saalist, olen tavaliselt viimane, kes väljub.
Üheks mu õppeaineks on filmikunsti ajalugu, tänu sellele oskan juba filme natuke teise pilguga vaadata, näen paremini nende ülesehitust ja dramaturgia põhimõtteid. Õppejõud räägib tavaliselt tunnikese üsna abstraktset juttu, mis tegelikult on väga inspireeriv, seejärel paneb ta käima mõne filmi ning ise lahkub.
Aga paar sõna veel Tartust. Polnud oma elu jooksul varem just väga palju aega Tartu linnas veetnud. Šoppamas otseloomulikult, aga pikemat aega väga harva olnud. Üldse pole suuremates linnades kui Tõrva väga olnud, Seega oli algselt siin harjumatu. Asi, mida ka varem olin tähele pannud, oli see, et siin ei vaata sulle keegi otsa, kui mööda jalutad, võib-olla mõni üksik. Tõrvas vaatavad ikka inimesed sulle otsa, tõenäoliselt keegi tuttav ning saab teretada. Aga siin... suures Tartu linnas... siin oled anonüümne, sind ei teata, oled lihtsalt üks inimene.
Mulle aga meeldib väikelinna juures just kõige rohkem see, et iga kord, kui seda külastad, võid peaaegu täiesti kindel olla, et näed kedagi tuttavad ning saad paar sõna juttu ajada. Need paar minutit annavad uut mõtteainet ning teevad päeva paremaks. Tartus on see-eest iga tuttava nägemine suure väärtusega, isegi nende, kellega muidu ei suhtle.
Lõpetuseks.
Lõpetuseks tervitan Mariat. Ma ei tea tegelikult, kes see isik nimega Maria on. Ma ei tea, mis on tema perekonnanimi, kui vana ta on, kus ta elab, mis värvi on tema silmad ega kuidas kõlab tema hääl. Seda kõike ei pea sinu kohta teadma ka see inimene, kellele sa järgmisena midagi head ütled. Tänu tema paarile heale sõnale võtsin selle blogi postituse tegemise ette. Ühe täiesti tundmatu inimese sõnad võivad palju inspireerida. Nagu ma alati olen öelnud ja mõelnud: kasutage oma sõnade jõudu millekski heaks, juba täna!
"Isegi üsna tühise alkoholikoguse ühekordne joomine kahjustab õpilase vaimset tegevust märgatavalt, Tal nõrgeneb mälu, väheneb arvutamisvõime, kannatab loogiline mõtlemine. Pärast mõne alkohoolse joogi pruukimist ei suuda koolipoisid ega -tüdrukud kaua aega pähe õppida isegi lihtsat luuletust ega saa hakkama varem täiesti jõukohaste matemaatikaülesannetega." raamatust "Poisid ja tüdrukud".
Kui koolis on raske, siis muuda midagi oma elukommetes.
Tuli tahtmine endast rääkida ning kuvandi värskendamiseks toon välja mõned faktid/mõtted:
Mulle meeldib süüa teha. Kui kodus olen, siis üsna tihti küpsetan midagi vms.
Mulle meeldivad kahvatud tüdrukud. Pruunikspäevitunud tüdrukud on kuidagi liiga tavaline nähtus ning aastate jooksul liiga popiks saanud. Heledad tüdrukud jäävad rohkem silma.
Eelistan pigem vanemate inimestega laua ääres istuda kui noortega diskosaalis tantsu lüüa. Jah, vanematelt inimestelt on alati midagi uut ja huvitavat õppida ning nad on ka üldjuhul mõistlikumad kui noored.
Plaanin 2013. aasta sügisel kohalike omavalitsuste valimistel kandideerida. Eesmärk on mingil määral poliitilist karjääri teha.
Mida rohkem teised kellestki halvasti räägivad/keegi teistele vähem meeldib, seda rohkem meeldib see inimene mulle. Ma ei lase heidutada ennast eelarvamustest ning teiste kallutatud arvamustest ning suhtun inimestesse objektiivselt.
Peaaegu et vihkan tekikoti vahetamist. See on üks maailma kõige ebameeldivam tegevus.
Olen veredoonor. Kahel korral olen käinud oma verd annetamas.
Ma ei oska ikka veel nätsumulli puhuda. Mitte et ma oleks seda pärast eelmist väljaütlemist kõvasti harjutanud...
Mulle meeldib joonestamine ning arhitektuur. Üks lemmikumaid hooneid on Flatiron builging New Yorkis.
Kunagi mõtlesin, et mis saaks siis, kui inimesed oleksid täiesti ebaausad ning omakasupüüdlikud. Ja seda just varastamise mõttes. Et kui kuskilt annab midagi varastada, siis inimesed seda kindlasti ka teeks, millestki ja kellestki hoolimata. Sellisel juhul peaks olema koduuksed alati lukus, midagi ei tohiks endast maha jätta, peaks olema väga hoolas ja tähelepanelik.
Aga mõni päev tagasi mõtlesin hoopis, et mis oleks siis, kui oleks vastupidi. Et varastamist üldse poleks. See mõte tuli siis, kui pidin töö juures lao eest tõstma u 10 plaati lattu sisse ööseks. Ja kuna need samused plaadid kaaluvad ka veidi ning need niikuinii hommikul oleks rekkasse pakitud ning ära viidud, siis ei näinud ei mina kui ka kaastöötaja sellel mõtet. Ülemus siiski nägi mõtet.
Mõnes mõttes õigus, sest pigem karta kui kahetseda. Sest vargaid leidub igal pool ja iial ei või teada, kui kiiresti võid sa hooletusse jäetud esemest ilma jääda.
Seepärast mõtlesingi, et kui poleks varastamist... Siis poleks vaja ustel lukke, poleks vaja signalisatsiooni, turvatöötajaid poleks sel otstarbel vaja. Kõik oleks teisiti. Ja kõik see sõltubki inimeste aususest ja südametunnistusest.
Sellega meenus film "The Invention of Lying", mis räägib maailmast, kus pole leiutatud valetamist. Vaadake, huvitav film on.
Sääsed on vastikud, ei lase nautida kevadet ega ka suve. Õues ei saa üldse olla.
Hiljuti sain ma endale ühe väga väga hea sääsetõrjevahendi, mis töötab ideaalselt. See pole sääsemürk, mis oleks kahjulik ka enda tervisele.
Sääsetõrjevahendi, mida mina kasutan, mõjuaineks on kookoseõli, mida putukad ei salli. Tuleb lihtsalt seda endale peale panna ja sääsed hoiavad eemale.
Ja saab nautida suve.
Ühes purgis on seda vahendit u. 50ml ning kui kellelgi on soovi, siis ma müün seda 2€ purk. Poest saab sääsemürki OFF näiteks sama kogus 2,50€.
"In this life you can be oh so smart or oh so pleasant, for years I was smart, I reccommend pleasant. Being smart can make you rich and bring respect and reverence, but the rewards of being pleasant are far more incandescent". Elwood P. Dowd
Selle tsitaadi postitasin ma siia 7. märtsil, kaks kuud tagasi. Ei saa öelda, et ma nende kahe kuu jooksul midagi märkimisväärset teinud ei oleks, ei, lihtsalt ei ole olnud tuju ja piisavalt motivatsiooni oma mõtteid kirja panna. Nüüd see motivatsioon tuli. Kust see tuli? Inimestelt.
Eilne jutuajamine ühe väga toreda tüdrukuga pani mind rohkem mõtlema motivatsioonist. Antud juhul enda motivatsioonist ja just millegi loomise või tegemise koha pealt. Põhiline, mida ma loon, on erinevad joonistused, maalid jms kunstikaga seotud.
Olen leidnud, et see, kui tihti ja kui pühendunult ma mõnd oma kunstitööd teen, sõltub kõik inimestest ja sellest, kellele ma teadlikult või alateadlikult seda teen. Mäletan, et 8. klassis tegin ma võib-olla ühe oma läbi ajaloo parima töö valmis. See oli harilikuga tehtud väikeformaadiline pilt mererannast ja sealsest mahajäetud metsast. Ma ise sellest suurt lugu ei pidanud, aga inimene, kellele ma selle tegin, arvas küll, et see oli superhea töö. Miks see nii hea oli? Seepärast et ma joonistasin seda kellelegi, terve joonistamise aja oli see inimene mul mõttes, tema oli mu motivatsioon.
10. klassis, kui hakkasin käima kunstistuudios, oli seal üks või mitu inimest, kes olid mu motivatsiooniks. Ja tööd muudkui valmisid ja valmisid, sest motivatsioon oli kõrge.
Vahepeal see motivatsioon muidugi kadus või oli madalam.
Aga nüüd tegelikult see jutt, kuhu ma jõuda tahtsin. "In this life you can be oh so smart or oh so pleasant, for years I was smart, I reccommend pleasant."
Selles elus võid sa olla oi kui tark, oi kui meeldiv, aastaid olin ma tark, ma soovitan meeldivat.
Aastaid olin ka mina tark, targutaja, parandaja, kriitiline jne. See võib tuua küll häid hindeid, aitab kaasa teatud hetkedel, tõstab tööde kvaliteeti. Aga ma soovitan olla meeldiv ning suhelda inimestega, see on parim motivaator ja tegelikult ongi inimesed need, miks mul mõni kunstitöö just nii hästi välja tuleb. Inimesed on need, kelle abil olen paljudele headele ideedele ja mõtetele tulnud. Sama käib sellesamuse blogi kohta: kirjutan siia siis, kui inimesed motiveerivad mind.
Üks mu nö iidol või inimene, kellesugusem tahaks ma rohkem olla, on näitleja James Stewart ning eriti tema tegelaskuju Elwood P. Dowd filmis "Harvey". Ta oli väga soe inimene ning suutis inimesed alati temaga kohtudes naeratama panna, olgu see siis oma meeldiva jutuga või ootamatuid komplimente tehes. Ta oli hea näitleja.
Olen ka leidnud, et ei ole mõtet halvasti öelda, sest sulle ka ei meeldi ju, kui keegi kritiseerib sind. Ütle hästi inimestele, see tõstab nende motivatsiooni.
Aga usun, et ma ei hakka siin õpetama ega targutama, lõppude lõpuks tead sa ju ise, mis on kõige parem.
M.M.
Wednesday, March 7, 2012
"In this life you can be oh so smart or oh so pleasant, for years I was smart, I reccommend pleasant. Being smart can make you rich and bring respect and reverence, but the rewards of being pleasant are far more incandescent". Elwood P. Dowd
Ma pole lõvi, kes nähes saaki, läheb seda murdma ja oma koopasse viima. Ei. Ma lähen alati otsima midagi sügavamat, tahan jõuda oma saagi elupõhimõteteni, maailmavaateni, sisemise iluni. Kui ma ei leia seda või saan aru, et seda sisemist ilu on seal vähe või mitte üldse, kaotan ma tihti liiga kiiresti huvi ning liigun edasi, lootuses leida see õige, see ülim saak.
Siin maailmas on kahte sorti inimesi: on need, kes astuvad tuppa ja ütlevad: "Nonii, siin ma olen!", ja on need, kes tuppa astudes ütlevad: "Ahaa, siin te oletegi!".
See on iga inimese enda valida, kuidas ta tuppa siseneb. Iga inimene otsustab ise, kas ta laseb läbi teiste tunda ennast tähtsana, kutsudes peole näiteks suure hulga sõpru ja tuttavaid ning seeläbi ennast tähtsa ja populaarsena tunda, või laseb ta teistel, oma sõpradel, ennast tähtsana tunda, kutsudes peole hoopis vähe, kuid see-eest tõelisi sõpru, näidata nende vastu välja hoolivust, armastust, keskenduda neile nii, et nad tunneksid ennast erilistena, et nad saaksid tunda ennast tähtsalt ja saaksid uhkusega öelda, et nad on sinu sõbrad.
Rong väljus peatusest. Kõik reisijad teadsid, et sellest tuleb pikk reis. Reisijad selles rongis olid seal nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt. Aga kõik teadsid, et neil tuleb see sõit läbi teha.
See rong polnud tavaline rong, ei sugugi mitte. Selle rongi marsruut oli tihti väga ebaotstarbekas. Selle asemel, et otse lõpp-peatusesse sõita, läbib see rong üleliia pika maa ning vahepeatusi teeb vähe.
Kuid ometigi on rongis reisijaid, kes ei pea vastu lõpp-peatuseni ning väljuvad rongist vahepeatustes. Nad ei pea vastu seepärast, et vagunites toimuv rikub nad ära inimestena või tekitab füüsilisi vigastusi, mis ei lase neil sõitu jäkata. Paljud töötajad rongis on ebameeldivad ning elavad oma viha reisijate peal välja.
See rong pole jõudnud veel lõpp-peatusesse, aga ta jõuab sinna kunagi. Enne läbib ta veel üleliia pika maa.
Ka mina olen üks reisijatest sellel rongil. Paar kuud tagasi otsustasin, et ma ei sõida lõpuni välja, vaid astun varem rongilt maha. Minu lõpp-peatuseni on jäänud umbkaudu nädal.
Ma iseenesest ei kahetse, et ma selle reisi üldse ette võtsin. See reis on mind ka mingil määral paremaks muutnud ja olen juurde saanu palju uusi kogemusi, mida mujalt ei saa. Aga samas ei kahetse ma ka otsust sellest rongist lahkuda, sest ka see lahkumise protsess on toonud palju uusi kogemusi.
Ma usun, et selle postituse lugejad teavad, mis rongist ma räägin... Ning, jah, ma olen varsti vaba, vaba kui lind.
Eelmine nädal avanes mul võimalus veeta ühes asutuses. See asutus on mõeldud eriliste inimeste jaoks, kes käivad seal, et saada abi ja elujõudu. Ka mina olen mingil määral eriline.
See asutus ei erine väga muust maailmas: seal on inimesed erinevates vanustes ja erinevatest sugudes: sealsed inimesed on sõbralikud omade vastu, kuid tihti ka õelad nende vastu, kes neile ei meeldi; sealne elu tõi nii naeru kui ka pisaraid, oli rõõmsaid hetki, oli kurbi hetki.
Kui ma sinna saabunud olin, oli mul valida mitme erineva "suuna" vahel, mida rakendada, nagu ka eluski. Ma oleksin võinud päevad läbi istuda oma ette oma toas, vaadata lakke ning mõelda elu üle järele; oleksin võinud istuda omaette teleri ees või laudade taga; oleksin võinud aega veeta teiste inimestega, neid tundma õppida, nendega sõbraks saada. Variante on kindlasti veel.
Mina valisin viimase variandi, istusin esialgu täiesti võõraste inimestega ühe laua taha ning sain nendega tuttavaks. Sain teada, mille poolest on nemad erilised, miks nad on seal, mis neile meeldib, kus nad elavad, millest mõtlevad jne. Mulle see variant meeldis, sest kõik seal laua taga istujad olid väga toredad ja meeldivad inimesed, mõnega suhtlesin rohkem, mõnega vähem. Nagu eluski.
Olengi loomult tegelikult selline, kellele meeldib lihtsalt avalikus kohas olla ja inimestega sel viisil tuttavaks saada, selles on omamoodi põnevust.
Selles asutuses olles tahtsin ma väga väeossa tagasi, ootasin seda päeva. Aga kui see päev kätte jõudis, mõtlesin, et mis tegelikult siin parem on ja mis siin on, mida seal pole... Ei leidnud midagi, mille poolest siin parem oleks, kui seal asutuses on... Seal on toredad inimesed, seal on meelelahutus, seal on vähem piiravaid reegleid, seal on rohkem vabadust. Seal on elu tegelikult väga hea, kui võrdluseks tuua see koht, kus praegu olen...
Aga see nüüd ei tähenda, et ma sinna tagasi tahaksin ja sinna jääda sooviksin. Ei. See oleks hetkeseisuga tagasiminek, kuid soovin minna edasi. Järgmine nädal otsustatakse minu saatus ja see, mis minust edasi saab...
Igatahes öeldakse, et elus tuleb kõik järgi proovida. Seda ma tegin, ma polnud varem sellises kohas olnud. Paljud küll seal ütlesid, et ma satun sinna kunagi uuesti, aga ma loodan, et see ei juhtu nii pea. Usun, et ei juhtu, aga mine sa tea...
Mu rühmakaaslased toetavad igati mu otsuseid ning keegi ei halvusta, et ma seal asutuses käisin, head rühmakaaslased on.
Aga nagu ma ütlesin, mu saatus otsustatakse järgmine nädal... jään ise seda väga ootama...
Kõike head!
M.M.
Saturday, February 4, 2012
Viimastel p2evadel olen kuulnud kaasolijate suust mitmeid kuldseid s6nu ja lauseid.
"Enne s6jav2ge m6tlesid, et elu on jama ja sul pole midagi, mille p2rast elada ja et k6ik on halvasti. S6jav2es taipad, kui ilus ja hea elu sul tegelikult oli." K. Hurt.
Minu elu oli enne s6jav2gi ilus, siin on elu halb ja ebameeldiv. Tsiviilelu on midagi, mida siin k6ik ihaldavad.
Tahaksin muutust, arvan, et olen s6jav2eelu ammendanud ja mulle aitab sellest, tahaksin midagi uut proovida. Koolis k2imise rutiin on s6jav2e rutiini k6rval k6ki-m6ki. Hommikul 2rkamine, v6imlemine, s66mine, v2lja6pe, l6unas66k, 6htus66k, rivistus, koristamine, Aktuaalne kaamera, magama minemine tuleb l2bi teha yle 200 korra. Mul on sellest l2bitud pool, peaaegu pool. Kui meil toimuvad m6ningad h2ired vms, siis on mul isiklikult hea meel, sest toimub midagi uut ja mitmekesisemat. Muidu on k6ik ylimalt rutiinne.
Tahaks vabadust, annaksin v2ga palju, et saada vabaks.
Kui kunagi koju j6uan, siis kirjutan siia m6ningad anektoodid ehk s6jav2e reeglitest. Kodus on olemas ka t2pit2hed, mida siin arvutis ilmselgelt veel leiutatud pole.
