Eelmine nädal avanes mul võimalus veeta ühes asutuses. See asutus on mõeldud eriliste inimeste jaoks, kes käivad seal, et saada abi ja elujõudu. Ka mina olen mingil määral eriline.
See asutus ei erine väga muust maailmas: seal on inimesed erinevates vanustes ja erinevatest sugudes: sealsed inimesed on sõbralikud omade vastu, kuid tihti ka õelad nende vastu, kes neile ei meeldi; sealne elu tõi nii naeru kui ka pisaraid, oli rõõmsaid hetki, oli kurbi hetki.
Kui ma sinna saabunud olin, oli mul valida mitme erineva "suuna" vahel, mida rakendada, nagu ka eluski. Ma oleksin võinud päevad läbi istuda oma ette oma toas, vaadata lakke ning mõelda elu üle järele; oleksin võinud istuda omaette teleri ees või laudade taga; oleksin võinud aega veeta teiste inimestega, neid tundma õppida, nendega sõbraks saada. Variante on kindlasti veel.
Mina valisin viimase variandi, istusin esialgu täiesti võõraste inimestega ühe laua taha ning sain nendega tuttavaks. Sain teada, mille poolest on nemad erilised, miks nad on seal, mis neile meeldib, kus nad elavad, millest mõtlevad jne. Mulle see variant meeldis, sest kõik seal laua taga istujad olid väga toredad ja meeldivad inimesed, mõnega suhtlesin rohkem, mõnega vähem. Nagu eluski.
Olengi loomult tegelikult selline, kellele meeldib lihtsalt avalikus kohas olla ja inimestega sel viisil tuttavaks saada, selles on omamoodi põnevust.
Selles asutuses olles tahtsin ma väga väeossa tagasi, ootasin seda päeva. Aga kui see päev kätte jõudis, mõtlesin, et mis tegelikult siin parem on ja mis siin on, mida seal pole... Ei leidnud midagi, mille poolest siin parem oleks, kui seal asutuses on... Seal on toredad inimesed, seal on meelelahutus, seal on vähem piiravaid reegleid, seal on rohkem vabadust. Seal on elu tegelikult väga hea, kui võrdluseks tuua see koht, kus praegu olen...
Aga see nüüd ei tähenda, et ma sinna tagasi tahaksin ja sinna jääda sooviksin. Ei. See oleks hetkeseisuga tagasiminek, kuid soovin minna edasi. Järgmine nädal otsustatakse minu saatus ja see, mis minust edasi saab...
Igatahes öeldakse, et elus tuleb kõik järgi proovida. Seda ma tegin, ma polnud varem sellises kohas olnud. Paljud küll seal ütlesid, et ma satun sinna kunagi uuesti, aga ma loodan, et see ei juhtu nii pea. Usun, et ei juhtu, aga mine sa tea...
Mu rühmakaaslased toetavad igati mu otsuseid ning keegi ei halvusta, et ma seal asutuses käisin, head rühmakaaslased on.
Aga nagu ma ütlesin, mu saatus otsustatakse järgmine nädal... jään ise seda väga ootama...
Kõike head!
M.M.
No comments:
Post a Comment