Rong.

   Rong väljus peatusest.  Kõik reisijad teadsid, et sellest tuleb pikk reis. Reisijad selles rongis olid seal nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt. Aga kõik teadsid, et neil tuleb see sõit läbi teha. 

   See rong polnud tavaline rong, ei sugugi mitte. Selle rongi marsruut oli tihti väga ebaotstarbekas. Selle asemel, et otse lõpp-peatusesse sõita, läbib see rong üleliia pika maa ning vahepeatusi teeb vähe.

   Kuid ometigi on rongis reisijaid, kes ei pea vastu lõpp-peatuseni ning väljuvad rongist vahepeatustes. Nad ei pea vastu seepärast, et vagunites toimuv rikub nad ära inimestena või tekitab füüsilisi vigastusi, mis ei lase neil sõitu jäkata. Paljud töötajad rongis on ebameeldivad ning elavad oma viha reisijate peal välja.

   See rong pole jõudnud veel lõpp-peatusesse, aga ta jõuab sinna kunagi. Enne läbib ta veel üleliia pika maa. 

   Ka mina olen üks reisijatest sellel rongil. Paar kuud tagasi otsustasin, et ma ei sõida lõpuni välja, vaid astun varem rongilt maha. Minu lõpp-peatuseni on jäänud umbkaudu nädal. 

   Ma iseenesest ei kahetse, et ma selle reisi üldse ette võtsin. See reis on mind ka mingil määral paremaks muutnud ja olen juurde saanu palju uusi kogemusi, mida mujalt ei saa. Aga samas ei kahetse ma ka otsust sellest rongist lahkuda, sest ka see lahkumise protsess on toonud palju uusi kogemusi.

Ma usun, et selle postituse lugejad teavad, mis rongist ma räägin... Ning, jah, ma olen varsti vaba, vaba kui lind. 

M.M.