Uskuge, mida teile räägitakse

(Kui sa ei soovi mu elulugu lugeda, siis keri juttu allapoole, kõvasti allapoole, kuni tuleb vastu midagi punast)


Olin põhikooli jooksul väga keskpärane õpilane: algklassides neljad-viied, neljanda klassi, kui olin olude sunnil kooli vahetanud, lõpetasin ainult ühe neljaga (kehaline kasvatus). Kuues ning seitsmes klass olid kõige kriitilisemad, sattusin valesse seltskonda ning läksin pahategudega kaasa. Edasi tuli väheke mõistus koju ning sain ilusti hakkama. Kogu mu kooliaastate jooksul on mul olnud tunnistusel ainult üks 3: see oli esimeses klassis kirjutamise eest ühel veerandil ning see seepärast, et käekiri oli kole, õigekirjaga probleeme polnud.

Põhikooli lõpetasin kolme neljaga ning samuti oli eesti keele eksam 4, teised hinded olid viied. Vene keel oli lootusetult 4, kõik veerandid neljad. Põhikool oli minu jaoks tegelikult raske, polnud lihtne saada viisi ning vähemaga ma ei tahtnudki leppida.

Üheksanda klassi kevadel hakkasin ma lõpuks mõistma. Muutusin tõsisemaks ning ka mu maailmavaade muutus. Võib-olla põhjustas selle üks inimene, kellega ma kevadel palju aega koos veetsin, kuigi ma pole selles seoses nii kindel. Mulle hakkas meeldima see, et ma teadsin ning oskasin küsimustele vastata, ennekõike eesti keele õpetaja Marge Viljaste küsimustele. Mulle hakkas tõsiselt meeldima õppimine ning ka koolis käimine. Järgneva suve jooksul oli mul aega selle üle mõelda...


Esimest korda tarvitasin suurema koguse alkoholi 2006. aasta (võib-olla oli ka aasta varem, arveldus on sassis) küla jõulupeo ajal. Olin siis esimest korda oma elu jooksul purupurjus. Mingil põhjusel tulevad inimesed, kes siin lapsepõlves elanud, siia pühade ajal jooma. Ja kuna ma olin siis saamas 15 aastaseks, arvati, et ma olen piisavalt vana, et juua. Ma muidugi ei keeldunud.

Järgneva pooleteise aasta jooksul jõin ma üpriski palju, olin tihti purjus. Aga miks? Sest keegi ei öelnud mulle ei.
Mõned päevad enne 9. klassi lõpupidu oli vihmane ilm, istusime noortekeskuse taga ja jõime viina. Oli päev, mitte õhtu, päev. Oksendasin ja läksin keset päeva magama, emale ütlesin, et lihtsalt halb oli olla. Tulemas oli jaanipäev, millest viimane ei möödunud just kõige kainemalt. Jaanipäeva ootavad kõik, sest siis on ettekääne joomiseks ja laaberdamiseks.
Pärast lõpupidu olin ma väga uimane ja unine, pole mitte kunagi nii mõttes olnud. Ma isegi ei mäleta, millest ma mõtlesin, kuid see pole ka kõige tähtsam.

Jaanipäeva aegu tuli mul mõte: mõtlesin, et ma teen kaine jaanipäeva, ja tegingi. Muudkui pakuti õllet jms kraami, kuid ma keeldusin. Kõik imestasid ja vaatasid, et mis mul viga on. Alguses oli vist plaan lihtsalt jaanipäev kainelt mööda saata, aga siis mõtlesin, et vaatan, kui kaua vastu pean. Lisaks oli asi mu loomuses ka: mulle meeldib teha asju risti vastupidi. Kui keegi pakkus, siis just nimelt ei võtnud, see tekitas mulle hea tunde, palju parema kui joomine.

Kätte jõudis kool, 10. klass. Palju uut ja huvitavat. Õppimise innustus ja huvi olid mul ikka peal, olin rõõmus, et kool algas, ja tahtsin saada targemaks. Koolis oli üllatavalt lihtne, head hinded tulid suurema pingutuseta.
Jaanuaris sain 17 aastaseks, ma ikka ei joonud, ei tundnud alkoholist puudust, rebaste ristimise peo septembris suutsin ka muretult mööda saata. Otsustasin, et proovin alkoholita olla 18. eluaastani. Mõtlesin, et see oleks huvitav väljakutse.
Selle aasta jooksul tarbisin kokku ühe topsi šampust ning topsi punast veini - see oli sõbra, sõbra õe ning sõbra ema 100 aasta juubelipidu (nad said kokku 100 aastaseks). Augustikuu oli siis. Augusti lõpus, Klaperjahil pakkus üks venna kauaaegne tuttav mulle juua, ma keeldusin ja tema ehmus ära ja küsis, et mis mul viga on, ja ütles, et ma olen puhta mööda kukkunud (vihjas sellele, et mõlemad mu vennad on läbi aegade kõvasti joonud).

Järgmisel jaanuaril sain 18. Ei võtnud sellel päeval tilkagi alkoholi ega ka järgneva poole aasta jooksul. Uuesti tarbisin alkoholi 2010. aasta lõpupeo järel, ostsin endale purgi Aleksander õlut, mis tegelikult ei maitsenud nii hästi, nagu ma olin pikemat aega ette kujutanud...

Järgneva suve jooksul olin paar korda jälle purjus, mitte nüüd täiesti segi ära, aga mõõdukalt. Pole just eriti uhke enda üle selle pärast.
Iga kord, kui jõin viina, tundsin ma järgnevad päevad selle järelmõju:

-----------------------Uskuge, mida teile räägitakse-----------------------
unustasin palju, kohustused ei meenunud jne. Selles oli süüdi alkohol!

Koolis räägitakse väga palju, et alkohol on tervisele kahjulik, eriti ajule. Alkohol tapab ajurakke, kahjustab maksa ja üleüldse närvisüsteemi.
Kui paljud noored üldse usuvad seda ning kui paljud hakkavad seepeale mõtlema, et peaks alkoholiga piiri pidama? Noored arvavad, et see on lihtsalt mingi kohustuslik jura, mida õpetajad ajama peavad ning sellel pole mingit tõepõhja. Tõenäoliselt ei mõtle enamus noori üldse mitte midagi sellise jutu kohta.

Ja siis imestavad ja kurdavad need samad noored, et neile ei jää miski koolisõpitud pähe, kontrolltööd on hiilgama rasked ning kõik valmistab raskusi.
"Alkoholi manustamine põhjustab inimesel emotsionaalseid muutusi, taju-, kõne-, mälu-, koordinatsiooni- ja tasakaaluhäireid." Wikipedia. Ärge arvake, et alkohol mõjub ainult selle joomise ajal, joobesoleku ajal ning hommikul pohmellina. Alkoholil on pikemad järelmõjud, millest internet väga vähe kajastab, kahjuks. Alkoholi tarbimine vähendab vaimset võimekust, kahjustab seemnerakke ja munarakke, mis ei taastu.

Väga võimalik, et tänapäeva noortel on nädalavahetuse õhtuti kodus nii igav, et lihtsalt peab minema peole ja jooma. Aga keda saab selles süüdistada? Ainult iseennast, et ei leia muud varianti oma õhtute sisustamiseks.

Minu arust on lihtsalt jäle näha tüdrukuid, nii noori kui vanu, ja ka poisse, kes joovad ja seejärel ei saa ise ka aru, mis nende ümber toimub. Pole midagi jubedamat, kui seda on purupurjus noor neiu, kes alkoholo mõju all läheb tantsupõrandale oma tagumikku keerutama ning muid litsakaid liigutusi tegema. Pole midagi jubedamat, kui seda on purjus inimene.


"Kas sa ei taha vesipiipu proovida?"
"Ei, pole kunagi proovinud ja ei proovi ka"
"Miks?! Ma suitsu ei tõmba, aga vesipiipu teen iga kell"

Selline vestlus oli mul ühe sõbraga ta venna sünnipäeval. Järgmisel päeval sattusin sellise video otsa: http://www.youtube.com/watch?v=_AGfs9CfKsI
Hakkasin lihtsalt naerma naiivsuse üle.

Aga kas tõesti pole alternatiivi joomisele? Mida tahaksid tänapäeva noored teha joomise asemel ja kas üldse tahaksid?
Ja kui järgmine kord on raskusi millegi meelde jätmisega, siis mõtle, millal sa viimati jõid. Lahendus ei pruugi olla kaugel.