Kõik sai alguse täna öösel. Nägin unes, et istusin ühe tüdrukuga ühes mitteolulises kohas. Kummalisel kombel polnud see tüdruk, kellega ma päev enne tegelikult koos olin. Unes oli mul hea olla, sest olengi tahtnud selle tüdrukuga suhtlema hakata. Kui ma ärkasin, pidin pettuma, kuna kõik see oli kahjuks uni.
Koolis ma teda ei näinud, nägin teda alles siis, kui kesklinna olin jõudnud. Seal lõpetas tema just ühe telefonikõne, mille ajal ta hoidis peast kinni ning pärast mida ta puhkes nutma (vähemalt mulle paistis nii). Pärast seda läks mul tuju täitsa ära, mõtlesin, et milles asi. Tema juurde ma küsima ei läinud, sest see pole otseselt minu asi, need olid tema isiklikud mured. Aga siiski, mõtlesin temale ja lootsin ja loodan siiani, et kõik on ikkagi korras.
Ma ei tea temast eriti palju midagi. Tean, et ta on särasilme ja üpriski tihti naeratav neiu. Aga kõige olulisem, mis mulle tema juures meeldib, on see, mida ma olen ainult kuulujuttudest kuulnud. Seetõttu olengi tahtnud tegelikult temaga sel teemal juba väga ammu rääkida, kuid kahjuks ei ole olnud sobivat hetke ega piisavalt julgust. Mine sa tea, äkki talle ei meeldi sedasorti küsimus.
Selle postitusega tahan ma näidata seda, et kui lihtsalt ja kui palju võib ühe inimese, keda sa õieti ei teagi, pärast muretseda. Aga pärast seda hakkasin ma muretsema iga noore ning meie kõigi tuleviku pärast. Samal ajal soovisin ka, et oleksin vanem ning mul oleks ressursse, mille abil saaks Tõrva linnas avada kinomaja, tänu millele oleks noortel õhtuti rohkem tegevust ning nad/me ei peaks keelatud tegevustega tegelema.
