Sunday, January 30, 2011

Ootan kevadet

Sügisest saadik on hunnik ideesid tulnud, mida ma sooviksin kevadel ja suvel teoks teha.

1. Lipuvarras - käisin sügisel 5 korda metsas, et sobiva pikkuse ja jämedusega puu tuua. Loodan, et mõni sobiv ikka tuli. Garaaž on praegu pikki puid täis.

2. Lennuk - suvel tegin ühe mudellennuki. Nüüd tuli veel üks mõte. Teen veel ühe lennuki, aga nüüd teistmoodi ja suurema. Kõigepealt teen karkassi valmis ning sinna ümber panen midagi.

3. Laev - pärast esimese lennuki tegemist tuli mõte teha laev. Samas stiilis teen: puuhalust lõikan aluse välja, ülejäänud osad liimin juurde.

4. Leiutis - sellel suvel tahaksin oma masina ka valmis saada. 2 aastat on peaaegu täis juba.

5. Orienteerumine - jaanipäevaks on vaja jälle orienteerumist teha. Esimene aasta pidi lihtsalt numbreid vaatama, eelmine aasta pidi ka mõistusega midagi tegema. Ei tea veel, mis sellel aastal saab.

6. Traktor - ühe väikse poisi traktori pean ära parandama. Sügisel oli see küll lootusetult katki, aga nüüd hiljuti tuli üks mõte sellega seoses.

7. Võrkkiik - emale ei meeldinud mõte võrkkiik aiamaale panna. Nüüd pean garaaži kõrvale panema, aga nii, et saaks pärast igat kasutamist kokku panna.

8. Sügisel garaaži viidud laua pean korda tegema. See on praegu pealt katki ja konarlik, vaja oleks siledaks teha.

Isiklikult ootan praegu traktori parandamist kõige rohkem. Võrkkiiges oleks hea lesida, seda tahaks ka.

Kindlasti on veel midagi, hetkel kahjuks ei meenu.

Friday, January 21, 2011

Tänaõhtused mõtted

Olin vist täna esimest korda oma kooliaastate jooksul hinde 3 üle rõõmus, või noh, oli hea meel, et see 2 polnud. Enamus viiemehi eelistavad kahte, sest seda saab vastata. Aga sain mate KT 3 ning mul oli selle üle hea meel, kuna ma lihtsalt ei viitsiks enam sellel teemal ühtki tööd teha, rääkimata kontrolltööst. Kursuse hinded tulid 5, 4, 3, kokku 4. Pole hullu, ei riku mingit seisu ära.

Aga see jutt selleks.
Teist juttu mul pole.
On ikka, valetasin.

Nädala alguses avaldasin soovi filmiõhtuid korraldada. Panin ÕE ruumis ennast kirja. Eile tuli üks inimene, kes ütles, et ma pean filmiõhtu aja ümber tõstma, sest mälumäng on samal ajal. Täna ütles teine inimene seda. Olen ÕE-s alati tähele pannud seda, et kuidas asjaajamine käib. Kuigi ma panin oma nime kirja, ei teavitanud mind keegi, et ma nüüd saingi selle koha ja peaksin midagi tegema hakkama. Mitte keegi ürituste toimkonnast või inimene, kes sellega tegeleb, ei ole mulle öelnud, et peaksin nüüd korraldama hakkama. Imelikult käivad need asjad. Aga pole hullu.

Vend tuli täna koju sõjaväest. Eelmine nädal pidi ka tulema, aga neil levis seal mingi haigus ning kõik olid karantiinis.

Homme mälumäng, Eesti Maakilba finaal. Peaks Tabiveres olema, aga kuigi ma väga kindel pole. Eelmine aasta saime 3. koha. Olen noorvõistleja Tõrva täiskasvanute võistkonnas. Eelmise aasta alguses ei osanud eriti midagi vastata. Nüüd olen targemaks saanud ja igas voorus on küsimusi, mille vastust ma ka tean. Jah, just vaatasin järgi, toimub Tabiveres, kus eelmine aastagi. Mulle Tabivere asukoht meeldib. See on teiselpool Tartut ühe maantee ääres. Tabivere on natukene mäe otsas, see huvitav geograafiline fakt meeldis jäi mulle eelmine kord kohe silma.


Kirjutan märkmikutesse üles oma unistuste reisisihtkohad ning plaanid, mida ma teeksin, kui mul oleks "miljon" krooni.
Tuli tahtmine seda jagada.

Wednesday, January 19, 2011

Leiutasime Marianiga suvel o keele, see näeb välja selline:

Oo oo ooo oooo oo oooo oo oooooooo oo, oooo, oooo oooo ooooo ooo. Oooo oo, oooo? Ooo ooooo oooooo , ooooo oooo: ooooo, oooo, oooo ooooo oo oooo. Ooo oo oooo ooooo oo oooo ooooo oooo.

Ooo oooo oooooooooo oooo ooooooo, ooooooo, oooo oooo oooo oooooo oo. Ooo ooo!

Ooo...

Tuesday, January 18, 2011

Ja 2000. vaatamise (mitte)auhinnaline koht läheb...


Marelile!!!

Palju õnne!
Mõtlesin, et võiks ühe korra siia ka kirjutada oma tegemistest ja oma päevast/päevadest.
Praegu on kell nii palju, et oleks aeg magama minna, kuid pole und, aga kahjuks pole ka tegevust.

Laupäeval sain arvutis tööle LENNUSIMULAATORI!!!! Juba mingi 2 aastat tagasi proovisin, aga siis kiilus arvuti alati installeerimise ajal kinni. Nüüd läks kõik õnneks. Selle simulaatoriga saab õppida ning harjutada lendamist. Erinevate lennukite valik on suur, samuti saab valida mõninga helikopteri vahel. Lisaks avastasin mõni päev hiljem, et maanduda ning õhku tõusta saab Tartu, Viljandi, Pärnu lennujaamalt ning isegi Ruhnu lennujaamalt. Ja see pole veel kõik, kui on olemas netiühendus, saab netist alla laadida hetke ilmastikuolud selles piirkonnas, kus sa lendama hakkad.
Üldiselt on selle simulaatoriga lennata lihtne, aga maanduda on küllaltki raske. Mul on komme enne maandumisrada maanduda... Nii pean pooletunnist lendu uuesti alustama, et missioon ära teha.


Koolis on kõik hästi, täna pidin isegi sellel aastal esimest korda kodust tööd tegema. Selle nädala kaks koolipäeva on tegusalt läinud, sest organiseerisin 11. ja 12. klassile loengut ülikoolide süsteemi tutvustamise kohta. Vahetunnid on kulunud sellele, et õigeid õpilasi ning õpetajaid leida. Nüüdseks on kõik õnneks korras ja paigas.



Iga päev mõtlen ma ühest inimesest. Iga kord, kui ma teda näen, on pärast seda mõtted temal pikemat aega. Esimesest silmapilgus, mil ma teda nägin, hakkas ta mulle meeldima. See, kuidas ta liigub, kõnnib, jalutab, kõike seda teeb ta nii vabalt ja muretu olekuga. Kõik, mis ta teeb, on ülimalt graatsiline. Ja naeratusest ei hakka ma rääkimagi.
Tegelikult saab iga inimese kohta öelda, et ta on eriline, sest pole olemas kaht täpselt samasugust inimest. Aga. Aga tema kohta saab öelda, et ta on eriline ning mõelda seda kõige ehedamas mõttes üldse. Ta on kõige omapärasem inimene, keda ma eales kohanud olen.


Aga kui nüüd teid huvitab, kes see inimene on, kellest jutt käib, siis ärge vaevuge küsima. Käige silmad ja kõrvad lahti ringi ning te märkate ise, kui soovi on.


Kõike head! Varsti on kevad. Singot igatsen ma ka, pole ammu olnud.

Monday, January 17, 2011

Improvisatsioon

Jaanuar kolm kaheksa logis õu auto korsten veebikas medal koer hammustus garaaž pudel vesi jõgi tamm sild saun koer elekter autod puu pesa äike tuul tuulelohe surm püss purk tool laps võsa muru võrkpall prügikast sõber kiik käeluu pesunöör saabas kass metssiga mägi jõgi oja mets tee bussijaam kaigas post pall neli nurk aken klaas arvuti kärbes jalgpall sülearvuti popkorn unenägu film diivan küüned ahi koroona õlu viin jaanipäeb lõke kiik prügikast noortekeskus kõrvaklapid prillid lennuk pilv õhk maa vesi tuli jaanuar kolm kaheksa...

Juhuslikud sõnad, esmed, kohad, mis pähe tulid.

Sunday, January 16, 2011

Kui asi juba filmiteemale läks...

Mõtlesin, et kirjutaks siia viimati vaadatud filmist.
Minu poolt viimati vaadatud film on "12 vihast meest". Seda filmi hakkasin ma vaatama seepärast, et see asub IMDB.com top 250-s 8. kohal ning juba ammu tahtsin tegelikult näha, miks see film nii kõrgel on.
Film räägib 12 vandekogu liikmest, kes peavad otsustama poisi, kes tappis oma isa, saatuse. Kõik asitõendid ning pealtnägija tunnistus vihjab sellele, et poiss (18. aastane) sooritas selle hirmsa kuriteo. Et poiss saadetaks elektritoolile ehk mõistetaks süüdi, peavad kõik 12 vandekogu liiget teda ühehäälselt süüdi mõistma. Üks mees 12-st hääletab, et poiss on süütu. Ta ise seletab, et ta arvab, et poiss on süüdi, kuid nii lihtsalt ei saa ühtegi inimest elektritoolile saata. Ta tahab asjast natukene rääkida.
Rääkides jõuavad nad üha lähemale sellele, et poiss võib tõesti süütu olla. Asitõendid, mis olid varem nii kindlad, ei tundugi enam kindlatena.
Filmi lõpuks on kõik 12 meest veendunud, et poiss ei saa oma isa mõrvas süüdi olla.

Lisaks kogu filmi vältel olevale põnevusele meeldis mulle selle filmi juures ka kogu tegevuse üldine iseloom. Kõik toimus praktiliselt ühes ruumis; polnud suuri ajalisi hüppeid, tegevus toimus ajaliselt praktiliselt üks-ühele. Polnud ka uhkeid kostüüme, keerulisi eriefekte jms - sündmustik oli ilma nendetagi väga põnev.
Meeldis väga ka üks kõrvaline faktor: tegevus toimus kuuma suve ajal, kõik higistasid ning kaebasid kuumuse üle. Jamati veel puhuriga, mis lõpuks tööle saadi.

Peab ütlema, et film "12 vihast meest" on üks parimaid filme, mis ma viimasel ajal näinud olen, ning ta väärib nii kõrget kohta IMDB.com top 250-s.
Ja otseloomulikult soovitan seda filmi vaadata! (Kuigi film on mustvalge ning vändatud 1957. aastal, ei sega see tõelise filmielamuse kogemist)
Soovitan

Wednesday, January 12, 2011

"My name is Bond, James Bond"

5. novembril, aastal 2010 otsustasin ma vaadata ära kõik James Bondi filmid. 27. novembril alustasin sellega. Esimene film ei jätnud väga head muljet: see oli pigem tavaline põnevusfilm. Aga mida rohkem ma neid vaatasin, seda paremaks nad muutusid. Sain üha targemaks, mida James Bond ja kogu see üldse on ja mida see tähendab.
Kui keegi ei tea, mis või kes on James Bond, siis selgitan teile seda. James Bond on Briti salaagent/spioon koodnumbriga 007 ning tema tegelaskuju lõi Briti kirjanik Ian Fleming. 00 tähendab, et agendil on luba tappa, et oma tööülesanne täita. Aga üheks kõige paremaks agent 007 relvaks on tema sarm, millega ta suudab ära võrgutada kõik naised ning sellega ka oma ülesannet lihtsamaks teha.
Filmides on James Bondi kokku mänginud 6 näitlejat:
  • Esimene Bond oli Sean Connery, kes põhimõtteliselt määras ära ka Bondi tõelise pale ning Bondi filmide sõbrad peavad tihtipeale teda tõeliseks Bondiks. Mulle isiklikult meeldis ka Sean Connery väga, ta sobis sellesse rolli ning suutis seda ka hästi välja mängida. Peaks ka mainima, et Sean Connery oli ka nendest kuuest näitlejast kõige sarmikam, aga sellest pikemalt hiljem.
  • Pärast Sean Conneryt, õieti enne Sean Connery viimast etteastet, oli Bondiks George Lazenby. Tema mängis ainult ühes filmis, mis minu kõige lemmikum just pole. Aga põhjus on ka selles, et olin pool filmi ajast msnis ning ei saanud ainult filmile keskenduda. Lazenby ise jättis tegelikult hea mulje, kui nüüd järgi mõelda.
  • Kolmandaks Bondiks oli Roger Moore, kes mängis teda 7-s filmis. Keegi teine nii paljudes filmides olnud pole (Bondi näitlejatest). Roger Moore oli päris hea Bond, ta mängis päris mitmetes heades filmides, mida ühtlasi loetakse ka parimateks Bondi filmideks üldse. Roger Moore alustas võimsalt: "Live And Let Die" oli tema debüüt ning see film on tõeliselt hea.
  • Neljas Bond oli Timothy Dalton. Tema mängis kahes filmis. Tema filmidega oli nii, et mõlemad algasid natukene igavalt, aga umbes, kui film oli 20 minutit käinud, läks kõik äkitselt väga huvitavaks. Kummagi filmi alguses Dalton mulle ei meeldinud, kuid filmi vältel hakkas üha rohkem meeldima.
  • Järgmiseks oli Pierce Brosnan. Temal oli minu arust kõige rohkem seksapiili, kuid kuna Bondi filmides on ajapikku Bondi tüdrukute osatähtsus järjest vähenenud, pole tema omadusest palju kasu. Brosnan oli tegelikult päris hea Bond, tema samuti sobis sinna rolli.
  • Seni viimaseks Bondiks on Daniel Craig. Tema on minu arust teistest Bondidest kõige erinevam. Aga ei saa öelda, et ta ei sobi Bondiks. Minu arust isegi sobib, mis sellest, et harjumatu on sellist näitlejat seal näha.
Iga Bondi filmi üheks tähtsamaks osaks on ka Bondi tüdrukud. Igas filmis on vähemalt 2 naist, kelle Bond ära võrgutab ja kellega ta voodis on. Esimestes filmides on tüdrukutele rohkem rõhku pandud ja neid kuidagi teises valguses näidatud. Hiljem pole nad enam nii olulistena kujutatud. Bondi tüdrukuid on läbi filmide ikka ja jälle kujutatud küllaltki saamatutena (mõned erandid on küll), nad ei oska tavaliselt autos midagi teha, ega kuskil mujal. Minu jaoks jäid kõige rohkem Bondi tüdrukutest meelde Honey Ryder (esimesest filmist, "Dr. No"), Pussy Galore (3. filmist, "Goldfinger"), Wai Lin (18. filmist, "Tomorrow Never Dies"), Jinx (20. filmst"Die Another Day") ja Vesper Lynd (21. filmist, "Casino Royale") .

Nüüd mõnest filmist lähemalt.
Mõni suurem Bondi fanaatik võib nüüd mind vihkama hakata, aga ma pean ütlema, et mul üheks lemmikuks filmiks on "Moonraker" Roger Moore'ga. Osa tegevusest toimub kosmoses, mis mõne/paljude inimeste arvates ei sobi spioonidega kokku. Minu arust sobis küll kokku, väga hästi isegi. Tegevus kosmoses oli huvitav ja põnev. Alati ei peagi kõik maa peal toimuma.
Veel meeldis "Goldfinger", mida peetakse ka üheks parimaks Bondi filmiks. Meeldis kurikaela plaan. Tegevus oli ka küllaltki tihe ning film jättis üleüldse endast hea mulje. Bondi mängis siis Sean Connery.
"Diamonds are Forever" oli ka minu jaoks väga hea film, kuigi seda ei peeta mõnel pool eriti heaks filmiks. Mulle see meeldiks, kuna seal oli üks põhiline kurikael Ernst Blofeld. Filmid, kus tema on, meeldivad mulle millegi pärast väga.
Filmist "Goldeneye" nägin ma umbes 8 aastat tagasi 5 minutit algusest. Seal oli selline stseen, kus lennuk sõitis kaljult alla ning James Bond (Pierce Brosnan) sõitis sellele mootorrattaga järele. Ta kukkus lennukile järele, tegi ukse lahti, läks sisse, hakkas lennukit juhtima (see kõik toimus kukkumise ajal) ning pääses kuristiku põhjast eluga. See stseen oli mul senini meeles ning oli üks põhjus, miks ma varem Bondi filme vaadanud polnud. See oli lihtsalt liiga füüsikaseaduste vastu. Kusjuures Bondi filmides on väga paljut, mis ei vasta füüsikaseadustele ning mida on natukene paha vaadata, kuid mis siiski on andestatavad.
Väga naljakas on vanematest filmidest see, kui nö pahad sõidavad autoga kraavi või auto sõidab kaljult alla. Siis plahvatab auto põhimõtteliselt koheselt, aga kui Bond sõidab kraavi või kukub lennukiga alla, siis jõuab tema kõigepealt välja tulla ja alles siis toimub plahvatus. Bond on samuti osav põiklema iga püssikuuli eest ning autoga suudab manööverdada mööda igast raketist.

Üks film, mis mulle pettumuse valmistas ja mida ma eriti vaadata ei viitsinud, oli "Thunderball" (Sean Connery). Tegevus käis jälle mere ümber ning selles filmis oli ka läbi aegade igavam võitlussteen: Bondi ja teised agendid võitlesid vee all tuukrivarustuses pahade tüüpidega. Vees on liigutused aeglasemad ning kogu võitlus justkui venis seetõttu. Kokku kestis see minu arust umbes 15 minutit. Lõpuks tuli Bond ja tegi ikka kõigile ära.
Samuti ei meeldinud mulle eriti film "Octopussy". Algus oli küll huvitav, aga vahepeal läks natukene igavaks ja midagi jäi lihtsalt puudu.
Daniel Craigi filmid ("Casino Royale" ja "Quantum of Solace") jätsid kokkuvõttes kõige halvema mulje. Kui võtta neid kaht filmi kui eraldiseisvate põnevusfilmidena, siis olid need täiesti vaadatavad ja head, aga, kui võtta neid kui Bondi filme, siis olid nad ikka alla igasuguse arvestuse. Bondist oli asi ikka natuke liiga kaugel. Samuti ei olnud need kaks filmi eelneva filmi järjeks, vaid tegevus toimus enne kõiki filme. Tuleb loota, et järgmises filmis sündmustik jätkub.

Aga Bond polnud filmides ainus tähtis isik. Bondi tööandjat nimetati M-ks, tööandja sekretäri oli Moneypenny ning varustusülem oli Q.
M-i tegelaskuju meeldis mulle vanemate filmide korral rohkem (siis mängis teda Bernard Lee). Hiljem vahetus näitleja, uueks M-ks sai Judi Dench. Tema tegelaskuju ei saanud Bondiga eriti läbi ning alatasa pidi Bond tema käske eirama.
Moneypennyt mängis esimeses 14 filmis võrratu Lois Maxwell. Ta oli väga kena naine ning sobis ideaalselt sekretäri rolli. James Bond ajas talle iga kord, kui ta kontorist läbi astus, mesijuttu, kuid pisikesest suudlusest põsele ei läinud asi kunagi kaugemale. Pärast Maxwelli vahetusid rollid mõnevõrra kiiresti, kuid uut nii ikoonilist Moneypennyt ei ole olemas, kui seda on Lois Maxwell.
Üks vaieldamatult kõige lemmikum tegelane Bondi filmides on varustuseülem Q. Teda mängis 2-18 filmini Desmond Llewelyn. Ta oli lausa ideaalne sellesse rolli. Tema on ka näitleja, kes on mänginud kõige rohkemates Bondi filmides. Iga stseen tema ja Bondiga tõi midagi vaimukat. Eriti naljakas on nendevaheline dialoog. Siin mõned näited: (kes neid filme pole vaadanud, sellel võib väheke raskusi nalja leidmisel tulla)

Q: "Need I remind you, that you have
a licence to kill, not break the traffic laws."

Q: "Grow up 007 !

Korduvalt kasutatud: Q: "Now, pay attention, 007."

Bond: "Ejector seat? You're joking!"
Q: I never joke about my work, 007."

Q pärast seda, kui Bond uuris hoolega üht saia, arvates, et ka see on mingi leiutis, mis näiteks tulistab: "Don't touch that! That's my lunch!"

Desmond Llewelyn oli tõeliselt hea näitleja. Pärast teda võttis tema töökoha üle õpipoiss, keda mängis John Cleese, kes samuti tegelikult sobib sellesse rolli. Ka tema ning Bondi vahel on mitmeid naljakaid repliike olnud.


Üks väga huvitav internetilehekülg on www.jamesbondwiki.com. Sealt sain ma ääretult palju infot filmide, näitlejate jms kohta. Iga filmi juures on välja toodud nö elutähtis statistika: see sisaldab filmis joodud või tellitud martiinide arvu, "vallutuste" arvu, loetleb tapmisi ning näitab, mitu korda ütles James Bond filmis "My name is Bond, James Bond".

Bondi kohta võib öelda, et tal on kuldsed käed: ta oskab peaaegu ideaalselt sõita autoga, oskab juhtida lennukit ja helikopterit, suudab edukalt kasutada kosmoselaeva laserrelva esimesel katsel, suusatamises on ta osav, tulistab täpselt jne. Aga allveelaevaga sõitmine ei tulnud tal hästi välja: selle asemel, et allveelaev pinnale tõsta, lükkas ta kangi valele poole ning see hakkas hoopis sügavamale sukelduma.

Bond on väga ikooniline tegelaskuju. Tema käes muutusid Aston Martinid väärtuslikumaks, martiinid muutusid samuti millekski muuks kui lihtsalt martiiniks. Iga filmi alguses (ühel juhul lõpus) on kujutatud kuulus püssitoru, mille ees kõnnib Bond ning laseb selle püssi hoidjat, peale mida voolab veri üle ekraani. Videos, mis on siin kõrval, on näidatud ära kõik püssitorud kronoloogilises järjekorras ning juures on ka tsipa infot.


Lisaks on iga Bondi filmi juures oluline ka selle tunnusmuusika. Tunnusmuusika on filmidele andnud muuhulgas ka Paul McCartney, Madonna, A-ha, John Barry, Louis Armstrong, Tina Turner, Jack White, Alicia Keys ja teised. Minu isiklikuks lemmikuks on McCartney lugu, Jack White'i ja Alicia Keysi lugu, Madonna lugu. Bondi filmidele ehtsa tunnusmuusika on loonud helilooja Monty Norman. Seda tunnuslugu saab kuulata allolevast videost:



Kindlasti oskaksin ma nendest filmidest veel pläkutada. Aga fakt on see, et need 22 filmi (tegelikult on rohkem, aga ametliku EON stuudio alt on valminud 22 filmi) on väga head ning James Bond kui spioon ja salaagent on muutunud ikooniliseks üle kogu maailma.
Mina isiklikult soovitan neid filme vaadata. Ja kui vaatategi, siis ei tohi olla vastumeelse olekuga, sest iga film sisaldab midagi sellist, mis kõigile ei meeldi või on häiriv või üldse füüsiliselt võimatu. Kui olla kõige vastu, siis ei saa filmidest rõõmu tunda. Peab olema avatud meelega ning laskma teadmatusest tingitud ebatäpsused mööda.

Aga kes iganes on huvitatud põnevast sündmustikus, ilusatest naistest, kiiretest autodest, suurepärastest näitlejatest, erinevatestkultuuridest või lihtsalt ajaloos viimase 50 aasta jooksul (esimene film ilmus 1962. aastal, iga film on väga seotud maailma poliitikaga), siis see inimene peaks kindlasti vaatama ära Bondi filmid, kui mitte kõik, siis parimad või endale sobivad. Neid filme vaadates jõudsin ka järeldusele, et 30 aastat tagasi tehti paremaid põnevusfilme, kui seda tehakse praegusel ajal. Hoolimata 'vanast' tehnikast ja filmide kvaliteedist, on need filmid siiski ühed parimad filmid. Ja pealegi, James Bond on seni vastu pidanud 22 filmi ning 49 aastat. Keegi ei oska öelda, millal ta ükskord puhkusele läheb.
Mõte kõik filmid ära vaadata tuli 5. novembril, filme hakkasin vaatama 27. novembril ning viimase filmi vaatasin ära 11. jaanuaril. Ja ma ei kahetse.


Meenus üks naljakas olukord filmist "Goldfinger", kus James Bond üritab kahjutuks teha tuumapommi. Sekundid järjest vähenevad ning lõpuks jõuab pommi juurde üks inimene, kes teeb selle kahjutuks ühe käeliigutusega. Ja kellale jääb aeg:



0:07