Oh kooliaeg

Alustasin oma kooliteed 1. septembril 1999. Sellel päeval oli taevas pilves, aeg-ajalt paistis päike pilvede vahelt. Mäletan, et pidime hommikupoolikul emaga 2 kilomeetrit Roobe ristmikuni kõndima, et seal bussi peale jõuda ja sellega Tõrva sõita.
Kooli alustasin ma Patküla põhikoolis, kus käisid praktiliselt kõik meie küla lapsed ja noored ning kus olid käinud mu ema, tädid, onud, vennad. Patküla põhikool oli väga vahva kool, see oli küll väike, kuid siis ei saanud sellest arugi. Klassis oli meil alguses 17 õpilast, hiljem mõned vähem. Klassijuhataks oli Krista Hansen (ma senini ei tea, kas ta on kahe n-i või kahe s-i või on mõlemat üks). Praegu käib minu klassis neist 17-st 2 õpilast. Mõlemad olid 4-9 klass mu paralleelklassis.
Mäletan, kuidas õpetaja Meeri Raide, kes oli alles läinud üle Tõrva gümnaasiumi, käis meie klassijuhatajaga vestlemas ja rääkis, et gümnaasiumis on klassid hiilgama suured võrreldes põhikooli hoone klassidega.
Patküla põhikoolis oli minu ajal manuaalne kellasüsteem ehk koristajatädi vajutas õigel kellaajal nupule ja seejärel helises kell. Kui kell helises 3 korda, tähendas see seda, et direktor tahab saalis meiega sõna võtta ning kõik peavad saali kogunema. Mulle selline süsteem meeldis. Saal oli ka iseenesest väike, kuigi tol ajal tundus see vägagi suur. Jõulupidude ajal oli seal väga palju inimesi koos.
Koolimaja oli oma sisemiselt arhitektuurilt väga huvitav. Poiste WC asus meie koduklassis suhteliselt kaugel: pidi minema trepist üles, läbima pool koridori, keerama paremale, minema läbi saali, pööörama vasakule, minema väga järsust trepist alla, mööduma õpetaja Maie Kala muusikaklassist, pöörama vasakule ja olidki kohal. Sealt edasi minnes tuli meist aasta vanemate klass ning kui sealt veel ühest hästi järsust trepist üles minna, jõudsime mu venna klassijuhataja (õpetaja Viivi Kuus) klassi, kus toimusid ka logopeedi tunnid, millest pole ma kunagi pidanud osa võtma. Otse koduklassi vastas oli söökla, see oli hea. Läbi söökla minnes jõudis Maie Kala muusikaklassi juurde, kuigi kõigepealt pidi läbima Avo Sultsi füüsikaklass.

Ühel ilusal päeval, kui me kõik käisime rõõmsasti 3. klassis, jõudis meile kohale uudis. Nimelt kaotatakse Patküla põhikoolis uuest õppeaastast 4. ja 5. klass ning need liidetakse Tõrva gümnaasiumiga. See tähendas, et meie tee Patküla põhikoolis oli lõpule jõudmas. Olime kõik väga halvas tujus selle asja pärast. Masendus oli levinud üle klassi, keegi ei tahtnud kooli vahetada, meie kool oli kõige parem ja armsam. Aga kahjuks meie soove ei arvestatud ning järgmisest õppeaastast alates ehk 2003. aasta sügiseks jaotati meid Tõrva gümnaasiumi 4. klasside vahel ära ning mina sattusin klassi 4. a. Esimest korda olin ma klassis, mille järel oli mingi täht. Patküla põhikoolis oli igat klassi ainult üks v.a mu venna klassi, sest neid oli tõesti palju, 1989 - ks aastaks olid lapsevanemad eriti usinad lapsi tegema...

Esialgu toodi Tõrva gümnaasiumi üle ainult 2 klassi. Nende kahe klassi hulgas oli koduküla elanikest ainult 3 õpilast kui ennast ka sinna hulka lugeda. Patküla põhikoolis käis kodukülast vähemalt 20 õpilast. Mäletan, et hommikuti sai kokku lugeda 2 jalgpallimeeskonda. Üks ühel pool teed ehk kortermajage võistkond, teine teiselpool ehk Pitstepuu ja Rommiste eramajade võistkond. Praktiliselt kõik need õpilased käisid Patküla koolis.

4. klass Tõrva gümnaasiumis oli esialgu loomulikult natukene harjumatu. Inimesed olid teised, õpetajad olid teised. Klassijuhataja polnud enam sama vaid vahetus ka tema. Uueks klassijuhatajaks sai Aimi Laanoja, kes oli võrreldes Krista Hanseniga väga õrnukese häälega. Samuti polnud ta sama range kui eelmine klassijuhataja. Aga elasin üle. Aasta pärast tuli juba uus klassijuhataja, kelleks oli Laine Tangsoo. Tema on ka mu klassijuhataja praegu.
Klass asus vana maja teisel korrusel täpselt keskel. Mulle meeldis tundide ajal aknast välja vaadata ja näha, kuidas koolimaja juurdeehitus edeneb. Mäletan lumiseid katuseid ja ehitusmehi.

Kui mu mälu ei peta, siis 5. klassi koduklass asus seal, kus praegu annab tunde Liia Ortus ning 6. klassist alates asusime klassi C304. Uus koolimaja oli uhke ja avar. Aasta pärast pidi avatama uue koolimaja teine osa. Aasta lõpus tegi direktor meile ringkäigu uude koolimajja. Nägime kõigepealt tööõpetuse klasse ja garderoobe. Kõik oli väga ilus, aga kui me saali jõudsime... siis oli seal nähtav vaatepilt lausa uskumatu. See saal oli hiilgama suur. Ma polnud eluilmas olnud üheski ruumis, mis oleks nii nii suur. Mäletan, et mõtlesin, et see pole meie koolimaja. Et oleme kuskil mujal, aga see pole meie kool. Nüüd aga astun saali ja mõtle, kui suur see on, oleme kõik ajapikku saali suurusega ära harjunud.

Nüüd on kätte jõudnud 12. klass, selle kooli viimane. Vahepeal juhtus nii mõndagi. Juhtus nii head, kui ka halba, aga samas ma ei kahetse midagi. Olen jõudnud kaugele ja enam-vähem suurte muredeta.

Aga paar sõna veel ka koolimajast endast. Mulle meeldib meie koolimaja arhitektuur. Meeldib selle kuju, sest nii moodustub vahva sisehoov, mida väljaspoolt ei märka ja millele nii ei mõtlegi. Kahjuks pole ma kordagi saanud käia A maja tornis. Olen küll seal ukse taga korduvalt käinud, aga mitte tornis endas. Lisaks avastasin paar päeva tagasi, et saali taga ühes ruumis on redel, mis viib ka kuskile. Aga ma ei tea, kuhu see viib. Koolimajas on palju avastamata kohti. Tahaks neis kõigis kohtades kunagi ära käia.
Uue C maja juures meeldib mulle see, et see pole enam tüüpiline veneaja ehitis, mis on halvasti ehitatud ning näeb välja üksluine. Näiteks ei asu iga korruse klassid päris samas kohas. Ja kõige lemmikum osa uue maja juures on siseõue poolsed aknad. Need on täiesti korrapäratult paigutatud. Sama laiad aknad pole üksteise kõrval ei samal korrusel ega kõrvalkorrusel. Kui vaadata B maja, siis seal on kõik aknad sama suured ning praktiliselt samasugused - nii ebahuvitav. C maja aknad ruulivad!

Koolil võik uuesti mingi juurdeehitus tulla. Oleks väga huvitav uue maja kerkimist näha. Aga kahjuks pole mind siin enam kaua ning niikuinii jääksin kogu lõbust ilma.


Sisimas soovin, et kool, õpetajad oleksid pisut rangemad. Reeglid on pahatihti lausa naeruväärsed. Vahest tohivad õpilased teha praktiliselt kõike, mida hing ihkab, ning neid ei anna karistada ilma, et "kõrgemad jõud" koolile kraesse ei kargaks. Kui õpilane on rikkunud reeglid, olgu need kirjutatud reeglid või moraalsed arusaamad, tuleb teda kas karistada või tuleb talle vähemalt proovida mõistus pähe panna. Kooli sotsiaalpedagoogist pole tihti abi ning võin omadest kogemustest öelda, et ta töömeetodid on vahest natukene ebaausad.
Lapsed on kodudes liiga ärahellitatud ning harjutatud kõike saama suure vaevata. Kui koolis midagi ei saa või on neile vastumeelne, hakatakse jonnima ja vihastatakse. Isegi 12. klassis leidub õpilasi, eriti meessoost õpilasi, kes veel jonnivad ning trambivad jalgu, kui nad ei saa, mida nad tahavad (ülekantud tähenduses). Kui mina õpetaja oleks, saadaksin õpilase tunnirahu klassi (kui sellest on abi) ropendamise, vastuhaukumise, sõnakuulmatuse jms eest, mille korral õpetajad tavaliselt midagi kardinaalsemat ei tee.

Arvan, et üks tähtsamaid omadusi õpetaja juures on see, et ta peab õpilasi usaldama. Õpilased saavad aru, kui õpetaja nendest halvasti mõtleb. Siis õpilased ei austa õpetajat ning seetõttu ei saa omavahel läbi. Meie koolis on vähemalt üks õpetaja, kes oma õpilasi sugugi ei usalda. Lisaks on tema õpetamismeetodid natukene vananenud.
Õppekava on üleüldse vananenud ja see, milleks õpetatakse, on täiesti vale. Haridus ei ole suunatud sellele, et õpilased saaksid juurde hulga teadmisi, mida elu jooksul vaja võib minna, vaid pigema sellele, et eksamid saaks edukalt sooritatult. Väike väljalõige inglise keele eksami lugemisülesande juhendist: "... You do not need to read the whole text because it might contain some information that you might not need..." Praktiliselt saab seda mõista ka nii: "Koolis pole vaja käia igas tunnis, sest mõni neist võib sisaldada informatsiooni, mida sa eksamitel ei vaja." Lugesin selle inglise keelse teksti läbi, see oli väga huvitav ja sisaldas palju huvitavat. Iga üks, kes seda teksti näeb, võiks selle siiski läbi lugeda. Sama on koolitundidega, mis sellest, et eksamitel kõike vaja ei lähe, lisateadmised kuluvad alati ära ning iga koolitund avardab su vaadet ja arusaamu maailmapildist.
Tundides käimine on vajalik, enamus teadmistest tööde jaoks saabki tundidest. Üks endine klassõde ütleb mulle alati: "Kui ma nii tark oleks, siis ma ei käikski koolis". Aga ta ei mõista, et ma olengi seepärast nii tark, et ma käin koolis. Tema puudub oma tundidest päris palju ning seetõttu ongi tal koolis raskusi hakkama saamiseks. Uskuge mind, tundides käimine on oluline.


Tegelikult on mul väga kahju, et pean koolist lahkuma. Nooremana mõtleme me kõik, et võiks see kool ükskord läbi saada juba. Aga mida vanemaks saad, seda rohkem sa tahad, et kool läbi ei saaks. Kodu lähedal on väga mõnus koolis käia. Ei pea muretsema pikkade bussisõitude pärast, pole vaja jamada majutusega. Lisaks on praktiliselt kõik tasuta, rahakotile on samuti kõik palju kergem.

Üks mu unistustest on saada õpetajaks. Pole veel eriti kindel, et mis õpetajaks. Arvan, et see võiks olla kas ajalugu, geograafia või füüsika, kuid samas mõnes mõttes sobiks ka matemaatika. Eriti meeldiv oleks õpetaja olla Tõrva gümnaasiumis, sest siis oleks ikka näha tuttavaid nägusid. Kindlasti palju praegused õpilased jäävad Tõrva või selle lähedusse ning panevad oma lapsed siia kooli. Oleks ju omamoodi tore õpilaste nimed nende vanemate omadega sassi ajada ja siis rääkida, et aasta oli siis 2008, kui ma nende vanematega ühes klassis käisin; ja... mäletan üht seika, kus me läksime......................