Rebaste ristimine

P.P.S. Kui seda postitust juhtub lugema mõni rebane või abiturient, siis ärge võtke kõike liiga tõsiselt. Päev oli väga väga vahva.

"See on üleminekuriitus, millega tähistatakse ühest sotsiaalsest seisundist teise jõudmist. Rituaalipraktikas tähendab initsiatsiooniriitus eeskätt vastuvõttu täiskasvanute sekka, millega on seotud salajased, rasked või piinarikkad isiklikud katsumused, enne kui isik võetakse kogukonna liikmeks. Selle ajal õpetatakse mitmesuguseid teadmisi, antakse käitumisjuhiseid ja tutvustatakse moraalinorme. Kogu riituse jooksul asetub ta sotsiaalselt madalamale tasemele. Riitused on reeglina suunatud indiviidile ja aitavad määratleda rühmaliikmete rolli ning neid liita."
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-rebased.php

Reedel, 17. septembril, toimus meie koolis rebaste ristimine. Korraldajate hulgas olin see kord ka mina ning peab ütlema, et päris kõigega ma rahul polnud. Kõige rohkem morjendas mind see, et tänapäeval koosneb enamus noorte jaoks rebaste ristimine kahest osast - päevasest retsimisest ja alandamisest ning õhtusest joomingust. Ära on unustatud kogu ristimise mõte, rebaste ristimine pole enam oma olemuselt initsiatsiooniriitus, vaid ettekääne inimeste mõnitamiseks ja alandamiseks, rõveduste tegemisteks, joomiseks jne.

Nii, võtame nüüd ette rebaste ristimise definitsiooni www.folklore.ee andmetel:

• "See on üleminekuriitus, millega tähistatakse ühest sotsiaalsest seisundist teise jõudmist." Sellest juba rääkisin, see põhimõte on unustatud. Ristimata võivad rebased probleemideta kuuluda gümnasistide hulka ning keegi ei tee teist nägugi. Kui paljud ütlevad või mõtlevad, et alles pärast ristimist kuuluvad nad täiskasvanute sekka ja on täieõiguslikud gümnasistid?

• "Rituaalipraktikas tähendab initsiatsiooniriitus eeskätt vastuvõttu täiskasvanute sekka, millega on seotud salajased, rasked või piinarikkad isiklikud katsumused, enne kui isik võetakse kogukonna liikmeks." Rasked ja piinarikkad katsumused olid meil täiesti olemas: alates tšillipipra söömisest, lõpetades kala suus jooksmisega. Mõni katsumus oli isegi väga piinarikas (vaimselt), kuna need olid lihtsalt rõvedad. Kuid jällegi, miks seda kõike tehakse(?!) - seda ei maini mitte keegi.

• "Selle ajal õpetatakse mitmesuguseid teadmisi, antakse käitumisjuhiseid ja tutvustatakse moraalinorme." Väljalõige rebaste vandest: "Mina, väike rebaseniru, tõotan pühalikult, et pean lugu abiturientidest ja õpetajatest. Tõotan suhtuda abiturientidesse austuse ning viisakusega, avan neile uksi ning pakun istekohta." Mõned minutid pärast vande andmist ja allakirjutamist, ei kuulanud juba paar rebast sõna, hauguti vastu ning ei avatud uksi - säh teile asjade tõsiselt võtmist. Suhtumist endast vanematesse ikka nii kergelt muuta ei saa, inimesed jäävad sellisteks, millised nad on. Isiklikult arvan, et me, abituriendid, oleksime võinud rohkem käitumisjuhiseid anda ning moraalinorme tutvustada. Nad on küll piisavalt targad ja iseseisvad, et need ise endale selgeks teha, kuid ristimise põhimõtte pärast oleks ikkagi võinud õpetussõnu anda.

• "Kogu riituse jooksul asetub ta sotsiaalselt madalamale tasemele." See on nüüd küll täitsa õige: kohe hommikul pidid rebased selga panema kleidid, saadi kanamunadega pähe, pritsiti igasuguste lõhnaõlidega, söödeti tšillipipart, pandi roomama jne. Alandada püüti neid igatpidi ning igal võimalusel püüti näidata, et nad on kõigist madalamal tasemel.

• "Riitused on reeglina suunatud indiviidile ja aitavad määratleda rühmaliikmete rolli ning neid liita." Oleks 10.-sse klassidesse astunud õpilased kõik uued, oleks neil gruptunde loomist palju rohkem vaja läinud. Praegusel juhul olid peaaegu kõik omavahel vanad tuttavad ning välja olid ikka kujunenud teatud sõprusringkonnad. Kuigi meil polnud ka välja mõeldud tegevusi, mis aitaksid süvendada grupitunnet ning liita inimesi. Mäletan kaht hetke, kus rebased näitasid välja ühtsust: sööklast välja saamisega, kui keegi ei viitsinud laudu koristada, ning nad jõuga mu ukse eest minema surusid. Teiseks staadionil, kui nad olid just alla lasknud hüpersupergigamegavastikust kileliuväljast ning seejärel keeldusid seda ära koristamast ja minema jooksid/kõndisid.

Kui nüüd päevaplaanist rääkida, siis põhirõhk oli söömisel, ei kujutagi ette miks see niimodi välja kujunes, sest kaks aastat tagasi ei pidanud me mitte midagi sööma.
Õhtusest peost ei taha ma niiväga rääkidagi, põhjused on nii moraalsed kui ka puht polekõikevajateadalikud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et päev iseenesest oli väga vahva ning huvitav. Tuleb ainult loota, et nüüd juba täiskasvanud koolikaaslased abiturientide vastu pikka viha ei pea.
Ja kui mõni rebane seda postitust loeb, siis TERE TULEMAST GÜMNASISTIDE SEKKA!