Juba ammu pensionieas olev naaber ütles:

"Ega pulli peab saama, mis siis, et kumm tühi on. Pulli peab saama, muidu ei tule sellest elust mitte midagi välja."
Kas pole mitte õige?

Täna läbi must käis üks klõks

Täna, 2. tunni ajal, kunstiajaloo tunni ajal, meenus mulle üks mõte. Mõte, millest ma viimati põhjalikumalt kevadel mõtlesin. Ma ei tea, kas see klõks tuli selle mõtte tõttu või tuli see mõte klõksu tõttu. Pigem arvan, et tulid mõlemad koos. Räägin kõigepealt mõttest.
Mõte järgmine: aeg-ajalt mõtlen ikka kooli kasulikkusest ning sellele, millele on õpetamine orienteerunud. Kevadel mõtlesin kolmest tunnist: kirjandus, muusikaajalugu ja kunstiajalugu. Kunstiajalugu ja muusikaajalugu on meil kumbagi ainult kord nädalas, kuid kirjandust see-eest 2+1 ehk 3 tundi nädalas. Kuid miks on kirjandust rohkem ja miks me õpime seda nii põhjalikult? Vastus on ilmselge: 12. klassi lõpus peab kirjutama kirjandi. Ja et kirjandiks valmis olla, tuleb palju teada maailma kirjanikest ning ka oma isamaa kirjanikest ehk on vaja laia silmaringi.
Aga, kui paljud noored loevad täna vabatahtlikult kohustusliku kirjanduse väliseid raamatuid? Kui tihti võtavad tänapäeva noored üldse raamatuid kätte?
Muusika see-eest... muusikat kuulame me praktiliselt iga päev. Praeguse ühe tunniga nädalas jõuab muusikaajaloost rääkida vaid küllaltki lühidalt ning mis kõige tähtsam, isegi 12. klassi lõpuks ei jõuta kaasaegsete esitajate juurde. Palju on klassikalist muusikat, mis ma ei väida, et oleks halb, vaid lihtsalt ei lähe tänapäeva noortele peale. Kui oleks nädalas vähemalt 2 muusika tundi, saaks läbi võtta rohkem materjali ning mis kõige tähtsam, saaks arutleda kaasaegsete ansamblite ja kuulsate muusikute üle. Kas muusika ei avardagi silmaringi nagu kirjandus?
Iga gümnaasiumiõpilane on kohustatud käima igal veerandil vähemalt ühel kontserdil ning tegema sellest kokkuvõtte ehk retsensiooni. Vähemalt üks kord peab olema külastus klassikalise muusika konterdil, mis jällegi ei sobi mitmetele õpilastele. Kontsertidel on üldse natukene tüütu võitu käia. Mulle meeldiks väga üks alternatiivne ülesanne. Nimelt saaks iga õpilane ülesandeks kuulata läbi üks kindel album teatud esitajalt ning tegema selle kohta kokkuvõtte, põhjaliku kokkuvõtte. Antud album ei pea olema eelmise ega üleeelmise sajandi muusikast, võib olla täitsa praeguse aja muusika.
Mulle isiklikult meeldiks see ülesanne juba seepärast, et seda oleks lihtsam teostada ning palju paremini areneb enda silmaring, kuna kui esitaja meeldib, siis tõenäoliselt muretsed endale ka teised albumid ning seejärel sarnaste bändide albumid jne jne...
Üks probleem võib tekkida autoriõigustega, albumeid osta oleks liiga kallis, tõmbamine on seadusega keelatud.

Nii mõtte rääkimisega olen ühelpool. Edasi klõksust, mis muutis seda, kuidas kõike näen.
Pärast kunsti tundi ja selle ajal, muutus mu mõtteviis, hakkasin asju jälgima eemalt, kuigi ise olin seal. 'Pilk', millega vaatasin, tundus mu enda jaoks pehme, rahulik. Üle keha voolas üldse rahulolutunne. Mingit moodi hakkasin sündmustest läbi nägema, äkitselt sain aru, miks miski just nii on.
Edasi tuli ajaloo tund, seal oli ka kõik teistmoodi. Juba päev varem mõtlesin, et ajaloo õpetaja on ikka väga huvitav inimene, selle ajaloo tunni ajal kuulasin teda huviga. Huvitusingi rohkem minevikust, ajaloost, mõtlesin meie linna ajaloost, maailmasõdadest jne. Edasi oli mõte, et tahaksin rääkida kellegi targaga, kellegagi, kes teab palju ja tahab oma teadmisi jagada, kellegagi, kes on huvitatud inimeste harimisest teadmiste jaoks, mitte tähtsate paberite saamise jaoks. Ajaloo õpetaja ja tema lugu siin koolis sai minu jaoks huvitavaks, kuuldavasti on see tema viimane aasta siin koolis. Tahtsin temaga tegelikult rääkida, kuid ei võtnud kätte ja ei läinud tema juurde. Uus võimalus tuleb järgmisel nädalal.

Tänu klõksule tuli mulle ka idee. Idee oma leiutise paremaks tegemiseks ja ennekõike valmimise jaoks. Idee arenes edasi, algusel oli tühipaljas pulk, pärast minu meelest hea lahendus probleemile.

"Vaata maailma nii, nagu näeksid seda esimest korda" on lause ühest väga väga heast raamatust "Oscar ja Roosamamma", mida mulle lugeda andis asendamatu sõber Kadi. Just nii, täna vaatasin maailma teise pilguga. Kunstistuudios peatasin aja, et näha, kuidas süttivad laelambid ühekaupa segases reas. Kõik läks valgeks, pimedus kadus.
Kodu ukse ette jõudnud, vaatasin hetkeks tagasi. Taamal nägin, kuidas metsale paistis päike. Ümberringi võimutsesid pilved, sünged pilved ning mõne hetke pärast hakkas ka sadama. Kuid metsale paistis päike, mis pani selle väikse tükikese metsa tundma suve ja andis soojust. Mulle andis see naeratuse suul.

Ei tea, mis minuga juhtus, mis mind tol tunnil tabas. Äkki oli see armastus, mis maailma pea peale pööras?

Rebaste ristimine

P.P.S. Kui seda postitust juhtub lugema mõni rebane või abiturient, siis ärge võtke kõike liiga tõsiselt. Päev oli väga väga vahva.

"See on üleminekuriitus, millega tähistatakse ühest sotsiaalsest seisundist teise jõudmist. Rituaalipraktikas tähendab initsiatsiooniriitus eeskätt vastuvõttu täiskasvanute sekka, millega on seotud salajased, rasked või piinarikkad isiklikud katsumused, enne kui isik võetakse kogukonna liikmeks. Selle ajal õpetatakse mitmesuguseid teadmisi, antakse käitumisjuhiseid ja tutvustatakse moraalinorme. Kogu riituse jooksul asetub ta sotsiaalselt madalamale tasemele. Riitused on reeglina suunatud indiviidile ja aitavad määratleda rühmaliikmete rolli ning neid liita."
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-rebased.php

Reedel, 17. septembril, toimus meie koolis rebaste ristimine. Korraldajate hulgas olin see kord ka mina ning peab ütlema, et päris kõigega ma rahul polnud. Kõige rohkem morjendas mind see, et tänapäeval koosneb enamus noorte jaoks rebaste ristimine kahest osast - päevasest retsimisest ja alandamisest ning õhtusest joomingust. Ära on unustatud kogu ristimise mõte, rebaste ristimine pole enam oma olemuselt initsiatsiooniriitus, vaid ettekääne inimeste mõnitamiseks ja alandamiseks, rõveduste tegemisteks, joomiseks jne.

Nii, võtame nüüd ette rebaste ristimise definitsiooni www.folklore.ee andmetel:

• "See on üleminekuriitus, millega tähistatakse ühest sotsiaalsest seisundist teise jõudmist." Sellest juba rääkisin, see põhimõte on unustatud. Ristimata võivad rebased probleemideta kuuluda gümnasistide hulka ning keegi ei tee teist nägugi. Kui paljud ütlevad või mõtlevad, et alles pärast ristimist kuuluvad nad täiskasvanute sekka ja on täieõiguslikud gümnasistid?

• "Rituaalipraktikas tähendab initsiatsiooniriitus eeskätt vastuvõttu täiskasvanute sekka, millega on seotud salajased, rasked või piinarikkad isiklikud katsumused, enne kui isik võetakse kogukonna liikmeks." Rasked ja piinarikkad katsumused olid meil täiesti olemas: alates tšillipipra söömisest, lõpetades kala suus jooksmisega. Mõni katsumus oli isegi väga piinarikas (vaimselt), kuna need olid lihtsalt rõvedad. Kuid jällegi, miks seda kõike tehakse(?!) - seda ei maini mitte keegi.

• "Selle ajal õpetatakse mitmesuguseid teadmisi, antakse käitumisjuhiseid ja tutvustatakse moraalinorme." Väljalõige rebaste vandest: "Mina, väike rebaseniru, tõotan pühalikult, et pean lugu abiturientidest ja õpetajatest. Tõotan suhtuda abiturientidesse austuse ning viisakusega, avan neile uksi ning pakun istekohta." Mõned minutid pärast vande andmist ja allakirjutamist, ei kuulanud juba paar rebast sõna, hauguti vastu ning ei avatud uksi - säh teile asjade tõsiselt võtmist. Suhtumist endast vanematesse ikka nii kergelt muuta ei saa, inimesed jäävad sellisteks, millised nad on. Isiklikult arvan, et me, abituriendid, oleksime võinud rohkem käitumisjuhiseid anda ning moraalinorme tutvustada. Nad on küll piisavalt targad ja iseseisvad, et need ise endale selgeks teha, kuid ristimise põhimõtte pärast oleks ikkagi võinud õpetussõnu anda.

• "Kogu riituse jooksul asetub ta sotsiaalselt madalamale tasemele." See on nüüd küll täitsa õige: kohe hommikul pidid rebased selga panema kleidid, saadi kanamunadega pähe, pritsiti igasuguste lõhnaõlidega, söödeti tšillipipart, pandi roomama jne. Alandada püüti neid igatpidi ning igal võimalusel püüti näidata, et nad on kõigist madalamal tasemel.

• "Riitused on reeglina suunatud indiviidile ja aitavad määratleda rühmaliikmete rolli ning neid liita." Oleks 10.-sse klassidesse astunud õpilased kõik uued, oleks neil gruptunde loomist palju rohkem vaja läinud. Praegusel juhul olid peaaegu kõik omavahel vanad tuttavad ning välja olid ikka kujunenud teatud sõprusringkonnad. Kuigi meil polnud ka välja mõeldud tegevusi, mis aitaksid süvendada grupitunnet ning liita inimesi. Mäletan kaht hetke, kus rebased näitasid välja ühtsust: sööklast välja saamisega, kui keegi ei viitsinud laudu koristada, ning nad jõuga mu ukse eest minema surusid. Teiseks staadionil, kui nad olid just alla lasknud hüpersupergigamegavastikust kileliuväljast ning seejärel keeldusid seda ära koristamast ja minema jooksid/kõndisid.

Kui nüüd päevaplaanist rääkida, siis põhirõhk oli söömisel, ei kujutagi ette miks see niimodi välja kujunes, sest kaks aastat tagasi ei pidanud me mitte midagi sööma.
Õhtusest peost ei taha ma niiväga rääkidagi, põhjused on nii moraalsed kui ka puht polekõikevajateadalikud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et päev iseenesest oli väga vahva ning huvitav. Tuleb ainult loota, et nüüd juba täiskasvanud koolikaaslased abiturientide vastu pikka viha ei pea.
Ja kui mõni rebane seda postitust loeb, siis TERE TULEMAST GÜMNASISTIDE SEKKA!