- Ma ei oska nätsumulli puhkuda - pole kunagi osanud, olen küll korduvalt proovinud, kuid asjatult. Hiljuti vaatasin netist, kuidas mulli teha, aga siis polnud mul nätsu käepärast ega suupärast ning selleks ajaks, kui nätsu saan, on tõenäoliselt see kõik meelest läinud.
- Ma ei oska suudelda pea paremale poole kaldus - tegelikult pole õige öelda, et ei oska... Oskan, aga see ei tule kõige paremini välja ning endal on ka ebamugav sellises asendis olla, peal on imelik sellises asendis olla.
- Ma ei kanna teksasid - olen oma 18 eluaasta jooksul enda mäletamistmööda kandnud teksasi ainult ühe korra ja seda ka kuskil 5 minutit. Need pole mulle kunagi meeldinud ja ma ei teagi täpset põhjust miks. Kuigi mul pole otsest põhjust teksade vihkamiseks, ei kipu ma neid ostma. Põhjus? - teadmata..
- Vihkan uusi asju - loomulikult mitte igat uut asja. Uust tehnika jms meeldib kindlasti. Aga kui teema puudutab uut mööblit ja üleüldse remonti, siis uudsus ei meeldi. Eriti ei meeldi mulle plastikuksed, parkettpõrandad ja heledast puidust kapid ning riiulid, sest need on liiga tüüpilised... Mulle meeldivad vanad esemed, nagu vana tirisev uksekell, mille mu ema otsustas kahjuks vahetada välja uuema ding-dong uksekella vastu. Võib-olla on see seepärast nii, et mul on lollakas komme omistada elututele asjadele hing ning hakata mõtlema ühistele aegadele ja mälestustele.
Ja nii jõuangi järgmise punktini:
- Ma ei suuda ära visata vanu asju - Näiteks ripub mul üle aasta arvutekraani kohal üleelmise aasta kalendri küljes Sebra koolituste numbrikaart numbriga 101, mida kandsin eelmise aasta koolituse ajal - raske on seda ära visata, kuna mälestusi on selle üritusega seoses palju. Sama on vana uksekellaga, mida ma kohe üldse ei taha last ära visata. Sellel uksekellal oli eriline heli, see polnud ding-dong, vaid tirin, "trrrrrrhhghgrh" (midagi sellist). Ma pole kuskil mujal sellist uksekella kuulnud ega näinud, see uksekell tegi meie kodu eriliseks. Väga meeldis mulle selline heli, mis algas järgnevalt, kirjeldan üht korduvat olukorda: "Soe suveõhtu, lebad diivanil, oled just lõpetanud õhtusöögi söömise, vaatad televiisorit ning tunned mingit pisikest kihelust või tunnet, et midagi peab juhtuma ja hakkab juhtuma. Seejärel kuuled koridoris samme, trampivaid jooksvaid samme trepist üles, need peatuvad... TIRISEB uksekell... see heli ja hetk on üks toredaimaid üldse, peale seda heli tead, et sa oled vajatud, su sõbrad tahavad sind, neil on tunne, et sa oled puudu. Edasi tõused hooga diivanilt püsti, lähed ukseni, avad selle. Nende meetrite jooksul diivanilt ukseni käib peast läbi mõte:"Kes see võib olla?". Avad lõpuks ukse ja seal on... .... ... venna sõber, kes tahab teda õue kutsuda - milline pettumus." - selline nägi välja minu lapsepõlv =]. Tegelikult polnud asi üldse nii hull, eks vahepeal tuli pettumusi ikka ette, küll venna sõprade või naabrite näol. Kõige tähtsam oli ikka see, kui tekkis kihelus, tuli minna õue - keegi seal ikka oli, sealt edasi oli juba lihtne kõiki õue organiseerida ning midagi koos ette võtta.
- Kogun lollakaid esemeid ja jullasid - see komme oli mul juba lapseeas. Kõik vidinad, mis väljas maas vedelesid, korjasin ma üles tõin koju. Judinate alla kuulusid igasugused mutrid, poldid, kruvid, traadijupid, seibid ja mis iganes jullasid veel leida võis. Praegu on peaaegu sama lugu. Kui keegi tahab midagi ära visata, küsib ta tavaliselt mult, kas mul läheb seda vaja. Enamus ajast on vastus jaatav, võtan selle eseme, milleks võib olla mistahes topsik, toru, plaat, ning panen selle kuskile kindlasse kohta või gaaaži, kuhu need asjad jäävadki kasutult seisma.
No comments:
Post a Comment