Õnn ja rõõm.

Tänane päev, nagu ikka reeded on, jäi taaskord lühikeseks, räägin ikkagi koolipäevast. Nägin Erikut, kellega on vahest ikka hea vanadest headest aegadest rääkida, tean teda eelkoolist alates.
Peale kooli, kui ootasin Tõrva bussijaamas bussi ning lugesin raamatut, tulid bussijaama ka seltskond Leebikust (Minu klassi Lauri kaks õde ja vend). Muidugi oli neil kaasas ka väike Oskar, kes tegi minu sealviibimise suisa ülilahedaks. See, kuidas ta ringi kõndis ning kõike uuris. Sel ajal läks sealse fotograafi juurde ka Deivi Kivi, kellega oli Oskaril eriti huvitav ja lõbus. Üks oli ühel pool klaasi ning teine teisel pool. Meil kõigil oli neid naljakas vaadata. Lapsi on alati tore näha, nende leidlikkust ja lihtsust, iga nende naeratus on puhas näide rõõmust, mis pole võlts.
Kui pidin Oskariga hüvasti jätma, läksin ma bussi peale, kus oli samuti üks väike poiss, kes mulle iga kord naeratab, kui me samal ajal sama bussi peal oleme. Bussilt maha jõudnud, ajasin juttu ühe 1. klassi õpilasega, kes teatas rõõmuga, et tal läheb juba koolis hästi. Mul oli selle üle hea meel.
Kahjuks pole ma veel täna rohkem lastega kokku puutunud, aga kindlasti paraneb see viga õhtul õues olles.
Järjekordne rõõmus uudis, mille ma täna avastasin, oli see, et minu lemmikansambel Why? ( näide nende stiilist: Gemini) annab mõne päeva pärast välja uue albumi (tõeline fänn olen tõesti, ei tea, millal albumidki välja tulevad) "Eskimo Snow". Ootan huviga.

Hetkeks/tänaseks kõik. Eks näib, mil uuesti kirjutan.

Esmaspäev.

Lõpetasin muud tegevused, kuna aju lihtsalt jooksis kinni ning see ei suutnud oma ülesandeid täita.
Selle asemel kirjutan hoopis siia midagi, mida päev otsa plaaninud olen.
Esmaspäevade hommikuti olen ikka tähele pannud, kuidas inimesed räägivad oma nädalavahetuste pidudest ning niisama joomistest. Tänase esimese hommikutunni jooskul kuulsin selliseid lugusid:
1. isik käis kuskil saunas vesipiipu tõmbamas ning kui neile sattus peale keegi neist natukene vanem mees, hakkas see samune mees karjuma ja rusikatega seinu ning lagesid peksma. Veel sain teada, et isik, kes seda juttu rääkis, oli sel hetkel surmahirmul.
2. isik. Noo temal oli eriti tegus nädalavahetus: reedel käis Kõutsis pidu pidamas, laupäeva õhtu veetis samuti Kõutsis. Pühapäeval käis valgas täis peaga ning oma seltskonnaga jalgapallimatši vaatamas, muidugi toimus seal vastasmeeskonna fännidega mingi sõnasõda, mille isik number 2 ühe lausega ära lõpetas. Tõrvakad võitsid. Selle isiku juttu oli minu kõrvadel üpriski piinarikas kuulata, kuna iga tema lause sisaldas vähemalt kahte roppu sõna.
3. isik. hmm... Tema oli see kõige tagasihoidlikum ja süütum. Käis reedel juba kuskil peol, siis laupäevane pidu oli temal kõige huvitavam. Tollel peol pidi olema tohutult erinevaid veine, mida isik number 3 loomulikult ka kõik ära proovis. Ise ta ütles "Olen nagu õige degusteerija/gurmaan vms juba". Ja peale seda küsisin, milline vein talle siis kõige rohkem maitses. Vastus oli, et ta ei mäleta. Tõeline gurmaan, eks?

Õnneks ma täna rohkem selliseid jutte ei kuulnud. Olen neid liiga palju kuulnud, tüütab ära juba. Oleks siis midagi huvitavatki (ega jah, iga üks mõtleb, et tema pidu oli kõige huvitavam).
Kui te, oo lugejad, veel ei tea, siis olen ma kaine olnud alates jaanipäevast 2008. Pool kuud tagasi sai küll klaasikese veini joodud, kuid see kõik oli maitsmise eesmärgil, kuna polnud varem punast veini joonud.
Ma ei vaja alkoholi, et peotuju sisse saada.

Aaa, ja see ka veel. Sain teada albumi, mille kohta pean arvustuse tegema. Selleks on 808 State - 90. Nii palju, kui ma aru sain, on 808 State tehno/ elektrooniline muusika ehk siis muusika mitte minu kõrvadele. Aga loodetavasti on lood vähemalt huvitavad.

Aitab ka tänasest plätramisest. Eks ikka homme jälle.

Mitte midagi.

Täna ei teinud ma midagi märkimisväärset.

Vajan teemat, millest saaks kokku keerata midagi arutlevat.

Midagi muud.

Vabandust, et ei jõua täna siia rohkem kirjutada kui mõne lause.
Hommikul ärkasin, selle peale, et kõige vanem vend oli külas. Ta ei võtnud kahjuks kaasa oma tütart, keda näha oleks taaskord tore olnud. See-eest sai laste andekuse tõttu naerda vanaema juures, kus olid tädide lapselapsed.
Põhjus, miks rohkem kirjutada ei jõua, on selles, et koolimaja modelleerimine võttis terve õhtu ära.
Valmis olen jõudnud alles siseõue maapinna ning natukene C-korpuse saali ümbrusest. Ausalt öeldes on see joonestamine mulle pähe hakkanud: msn'is tahtsin lausel sõna otseses mõttes teise külje keerata, kuna ei oskanud seda kuidagi sõnastada. SketchUp'is teen teise külje pööramist alati, kui käesolev külg ei sobi.
Midagi muud mu päevas polegi juhtunud. Võib-olla mainiks ära ka selle, et sõitsin 5km rattaga sõbra kõrval, kes jooksis kogu selle maa treenimise eesmärgi (tal järgmine nädal mitu võistlust ning ta polnud suvi läbi liigutanud ennast).

Oeh. Mõtlesin küll, et kirjutan unisuse tõttu ainult mõne lause, kuid mulle hakkas kirjutamine meeldima. Ei saanud lihtsalt enam pidama.
Ongi siis tänaseks kõik. Kommentaarid on ka teretulnud, sest siis saaksin aru, et keegi loeb ka mu blogi.

Oma lõbu.

Kes veel ei tea, siis vabast ajast tegelen ma modelleerimisega. Nimelt modelleerin 3D ehitisi programmi Google Earth (lisainfot Google Earth'i kohta siit). Täna valmis kolmas ehitis, Kalme küla noortekeskus. Teisi minu kätetöid näeb siin.
Plaaniks on märk jätta ka meie koolimajast, mille tegemine oleks kindlasti paras pähkel. Nii et, kui keegi tahab aidata, siis laske käia :D.

Kahjuks jäi tänane jalgpall ära - vend otsustas tivolisse minna ning Patküla rahval poleks niikuinii transporti olnud.
Ja see pole veel kõik... Hetk tagasi panin ennast kirja järjekordsele kohustusele: pean läbi kuulama ühe albumi ning selle kohta arvustuse kirjutama. Eelmine nädal sain trash metal bändi Exodus, mis oli lausa kohutav. Loodan seekord midagi enda maitsele saada.
Veel tahab üks väike poiss, et ma ta mängutraktori ära parandaks. Püüan anda endast parima, aga seda homme.
Kindlasti kirjutan ma siia täna juurde. Sain hoo sisse. Oleks tore, kui keegi ka minu klaviatuuril klõbistamise vaeva ka loeks.

1. postitus.

Kõigepealt pean suure tänuavalduse tegeme Elinale, kelleta olekski minu blogi valmima jäänud.
Niisiis.
Avastasin, et ma vihkan reedest päeva. Reede erineb teistest päevadest korralagedus poolest. Peale kooli peab kooliasjad nii ära panema, et need ei riivaks silma ega ei jääks kuskile ette. Riided tuleb samuti pessu panna. Tahaks kooli tagasi...
Kehalise tund ebaõnnestus täielikult - vigastasin oma põlve, mis tähendas, et jäi taaskord jooksmata 800m. Lisaks on küsimärgi all õhtune jalgpallimäng.

Eriti rohkemat ma tänasest päevast ei mäletagi...
On kahju, et pilgud ei kohtu nii tihti, kui tahaks.