Saturday, July 16, 2011

Eestlased

(Rasvases kirjas punktid, mis kehtivad ka minu puhul)

1. You use the word ‘normal’ if something is ok.

2. When visiting friends abroad you bring along a box of Kalev chocolate.

3. You attended a song festival at least once either as a performer or as a spectator.

4. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing

5. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company)

6. ‘Kohuke’ belongs to your menu

7. You declare your taxes on the internet like all modern people

8. You actually believed for a while that Latvians had 6 toes per foot when you heard that as a child

9. You are convinced that Estonia is very strategically located

10. You spent at least one midsummer in Saaremaa, Hiiumaa or one of the smaller islands

11. You can quote films like “Viimne reliikvia” and “Siin me oleme”

12. You spit three times around your left shoulder for good luck

13. Words like “veoauto”, “täieõiguslik” or “jää-äär” sound perfectly pronouncable to you

14. You like bold statements, such as this one…

15. There can never be too much sarcasm

16. You can at times drink hot tea to hot food

17. You are disappointed that Jaan Kross never got the Nobel prize in literature

18. It would not be suprising for English-speakers to find your name

naughty (Peep, Tiit, Andres [sounds like undress]) or hippy (Rein, Rain)

19. You have been to Finland

20. You say ‘Noh’ (sounds like NO) even when you speak English, just to confuse people

21. You know the lyrics to “Mutionu” and “Rongisõit”

22. You would never mistaken Kreisiraadio for a radio station

23. You would agree that wife-carrying is a real sport (at least as long as Estonians are winning)

24. Your best friend’s girlfriend is your English teacher’s daughter

and they live next door to your grandparents, who were colleagues with

your advisor, who is friends with your… [umbes nii, mitte sõna-sõnalt]

25. You think that any beverage below 20% is non-alcoholic

26. You check the thermometer before going out

27. You look in both directions before crossing the road, even if it’s a one-way street

28. You grin very mysteriously when people ask about your national food

29. You teach a non-Estonian speaker the word “Tänan” before “Aitäh”

30. You put ketchup inside your pasta (french-cooked gourmet faire la

fine manger pasta) in order to not to get the ketchup-bowl dirty

31. You cheated on your wife/husband at least ten times but you still think you’re in a good marriage.

32. When someone asks you “where is Estonia?” you quickly reply that it’s located in Northern Europe close to Finland…

33. Your grandmother’s “purse” is an old plastic bag that has been reused several times

34. Sour cream tastes good with everything

35. A foreigner speaks to you in broken horrible Estonian and you go on

and on about how wonderful their Estonian is compared to “the Russians’”

36. You have ever worn or seen anyone wear “karupüksid”

37. You have heard the phrase “Estonians are slow” at least once

38. Kui sa saad aru, mis siia kirjutatud on

39. You find yourself continually ignoring the gender in other languages

40. You say ‘kurat’ as at least every second word

41. You consider running to the shop at 19.50 on Friday evening to buy some booze, a sport

42. You are a true Estonian when you come from Tallinn, because if you

are from Tallinn you think Tallinn IS Estonia and that’s true of course

that Tallinn is Estonia

43. When someone says “Estonians are so beautiful” you answer almost without emotions “I know”

44. You have tried to explain people that “kauboi” is actually a word in Estonian

45. You don’t think that terviSEKS is a funny word

46. You don’t find the Estonian equivalent to the expressions “twelve months”, “1002? and “12 buses” remotely funny

47. Even though you never met Toots, Teele and Kiir you know exact what they are like

48. You grin when someone you know says that they bought a BMW

49. You know how to end the sentence “Kui Arno isaga koolimajja jõudis…”


38/49-st. Üpriski eestlane, või mis?

Tuesday, July 5, 2011

Laulupidu

Laulu-ja tantsupidu on ikka üks hiilgama vahva üritus. Sellest paremat ei ole.
Põhimõtteliselt kogu nädalavahetus oli ülitore ja kontserdid, tantsupeo vaatamine, proovid olid ainult üks osa kõigest heast, mis südame soojaks tegid.
Näiteks väga mõnus oli sõita lauluväljakult bussiga ära kesklinna, kui buss oli inimesi nii täis, et seal ei saanud sammugi astuda; kuigi bussis oli natukene ebamugav ja väga palav, oli seal siiski väga lahe seepärast, et terve bussitäis noori laulsid meie peo laule; me nägime neid inimesi esimest ning tõenäoliselt viimast korda, kuid lauldes tundsime me kõik üksteist, olime sõbrad.

Veel meeldisid mulle kinoööd, mil vaatasime õudusfilme, mida ma tavaliselt üksi kunagi ei tee. Neid filme oli väga naljakas vaadata, seltskond oli hea, väga lõbus oli.

Nagu ka eelmisel laulupeol 2 aastat tagasi, nägin ma ainult ilusaid inimesi. Polnud ühtegi inimest, kes oleks olnud koledad. Kõik naeratasid ja mis saaks olla ilusam kui naeratav inimene?
Ai, pean oma sõnad tagasi võtma. 2 koledat inimest oli: nad oli suitsetavad noored tüdrukut. Pole midagi koledamat kui suitsetavad ja joovad tüdrukud.

Kui bussisõidust rääkida, siis alguses tahtsin, et kiiremini koju jõuaks, kuid pärast soovisin, et see kõik veel otsa ei saaks.

Ootan järgmist laulupidu. Aga kas ma sinna saan, kuna Tõrva gümnaasiumi segakoori ma enam kahjuks ei saa.
Jään koorikaaslasi igatsema.

Sunday, June 12, 2011

Lennuk 2


Tegin siin paar päeva tagasi ühe mudellennuki veel. Selleks kuluski umbes nädal, sest lennuk oli märksa väiksem ja lihtsama disainiga kui eelmine lennuk. (Eelmist tegin 3 nädalat). Seekord on tegemist Spitfire sõjalennukiga, mida kasutati II maailmasõja ajal liitlasvägede poolt.


Pildid on nagu ikka, halva kvaliteediga, kuna garaažis oli pime ja välguga pildistades peegeldasid lennukid vastu.

Ja lennuk 3:


















Friday, June 10, 2011

Lipu lugu

Mu 12. õppeaasta 1. veerandi viimane päev oli pilves, tuuline, jahe. Siis, kui vaheaeg oli juba alanud, läksin mina metsa. Õieti pisikesse metsatukka, et sealt leida ligi 3-meetrine puu, mis oleks sirge ja väheste oksakohtadega. Leidsin 2 sellist puud, saagisin maha, laasisin ära, viisin garaaži; järgmine päev koorisin. Järgmisel päeval avastasin ka, et need 2 puud polegi nii sirged, kui esmapilgul paistsid. See tähendas, et pidin minema teise metsa, kus puid rohkem. Seda tegingi, käisin seal korduvalt. Marian oli ka kaasas. Sealt sain veel 3 puud, mis olid sirgemad kui kaks eelmist. Koorisin ka need ära ning jätsin nad talveks garaaži kuivama.

Kui kätte oli jõudnud kevad, olin ma oma oktoobrikuuse plaani suhtes skeptiline. Mõtlesin, et kas ikka teha seda, mida ma tahtsin teha. Alguses lõingi käega, kuna avastasin, et oksakohtade eemaldamine ja puu siledaks tegemine nõuab suuri pingutusi. Kuid ma mõõtsin siiski kõik puud üle ja valisin välja ühe, mis sobiks kõige paremini.
Ülejäänud nelja ootas teine saatus: nendest tuli jalgpallivärav, mis praegu küll kasutult seisab, kuna pall läks katki.

Ja ühel päeval mingit muud asja tehes avastasin, et oksakohti on tegelikult lihtne eemaldada. Kasutada tuli ainult haamrit ja nuga. Võtsingi kätte ja hakkasin pihta, mõne aja pärast oli valmis. Siis oli aga häda jälle selles, et mõnest kohast võtsin liiga palju ära ja puu jäi nö lohku. Aga mul oli olemas lahendus: katsin sellised kohad puul kipsiga, mis tõesti
aitas (v.a üks koht, kus põrutuse tõttu kips maha tuli).
Seejärel värvisin puu, mis oli nüüdsek u. 2 meetrit ja 50 sentimeetrit pikk, valgeks. Nii ta seisis nädala või kaks. Edasi oli vaja riidest osa lipule, selle taga kõik seisiski. Oli vaja sattuda poodi, kuid kahjuks ma ei sattunud või polnud linnas olles see meeles. Paar päeva tagasi sattusingi ning avastasin, et see maksab 25 eurot. Minu jaoks liiga suur raha.
Kui koju olin jõudnud, läksin ema "kangalao" kallale ning leidsingi sealt sobivat värvi kangatükid ning neid oli ka sobivas koguses. Lõikasin nad parajateks tükkideks.
Järgmine päev viis ema need tükid oma töö juurde (ta on õmbleja) ja õmbles need kokku ning tegi ääred ilusaks. Täna ma õmblesin ühe lisatüki külge, mille abil see puuv
arda külge panna. Tuli enam-vähem hästi välja.

Ja valmis ta oligi.


Monday, June 6, 2011

Tunne, et pealkirja pole vaja.

Tuli meelde, et ma pole siin sõnakestki Valgamaa Laulu-ja Tantsupeost öelnud.
Igatahes, lemmikud tantsud olid võimlejatel: kõigepealt lustakas ja üllatusterohke väikeste võimlejate tants ning seejärel südamlik ja härdaks teev suurte võimlejate "Ilma kutse", mis tõi külmavärinad ja oli ikka vapustavalt võimas ja ilus.

Laulupeol laulsime, tore oli.


Teine jutt.
Tulin (tulime kellegagi, ei mäleta kellega) ühel päeval mõttele, et võiks kellestki teha video "Üks päev X-ga" (X asemele kellegi nimi). Et filmiks tema tegevusi päev aega ja siis monteeriks midagi kokku. Kes tahab, et temast selline video tehakse? Mulle meeldib filmindus ja siis mõtlesin, et see oleks väga tore projektikene. Andke teada.

Friday, June 3, 2011

Kahetsused

Viimastel päevadel, nädalatel on mu mõttes mõlkunud paar olukorda, hetke või tegevust, mida ma sügavalt kahetsen. Täpsemalt on neid 3. Aga need pole midagi sellist, mida ma mõtlen, et ei oleks pidanud tegema, vaid just kahetsen oma tegematajätmist. Nüüd on põhimõtteliselt kõigiga rong läinud.

Esimene inimene.
Esimest korda rääkisin temaga Hollandis plaadipoes, mul oli hea olla, kuna olin just sõbrale kingituse ära osta, mida ma väga taga otsisin. Ta tuli mu juurde ja küsis minu muusikamaitse kohta, mina tema maitse kohta. Aga nagu kidakeelne ma olen, ei rääkinud me palju. Järgmine hommik rääkisime veel lennujaamas veidi, saime hästi läbi. Lennukis istus tema minust umbes 10 rida eespool, ma nägin, kui ta sinna istus. Ja ma kahetsengi seda, et ma ei läinud istuma tema kõrvale. Terve lend mõtlesin sellest, praegu mõtlen sellest. Ei tea, mis oleks saanud.

Teine inimene.
Tema tuli minu ellu selle õppeaasta alguses. Varem polnud ma temast midagi kuulnud, küll aga tema õest. Ta on kena tüdruk. Aasta alguses ei hakanud ta mulle meeldima mitte oma suurepärase välimuse pärast, vaid kuulujuttude järgi, mis vahel levisid. Need kuulujutud olid tema iseloomu ja moraali kohta; kõik, mis ma kuulsin, meeldis mulle. Olen terve aasta jooksul tahtnud temalt küsida, kas need jutud on õiged, tahan, et oleks. Aga pole julgenud otse küsida, sest ei tea, kuidas tema reageerib. Pole olnud ka sobivat hetke, mil ta on üksi olnud, et saaksin temaga rääkima minna. Täna lõppes kool, ei tea, millal teda jälle näen, et sobiv hetk lõpuks tuleks.

Kolmas inimene.
Temaga olime umbes aasta tagasi väga head sõbrad. Saime hästi läbi, rääkisime palju - lõbus oli. Aga nüüd, kevadel, me enam ei rääkinud. Alguses rääkisime vähe ja siis enam mitte üldse. Miks me ei räägi? Ei tea. Ei tea. Ei tea. Olengi tahtnud temalt otse seda küsida, aga jällegi pole olnud sobivat hetke. Kui ta on oma sõbrannadega, siis ei lähe juurde küsima. Ma pole lihtsalt nii julge. Nüüd sai kooliaasta läbi ning tekib jälle küsimus, et millal ma teda näen. Kahju.