Lugesin eile noortelehe Tankla peatoimetaja Gertu Võsu juhtkirja. Minu arvates oli see väga siiras ning armas kirjatükk. Tundsin ennast seal tekstis ära, tundsin, nagu oleksin ise midagi sellist kirjutanud, need olid seal nagu minu mõtted, kuna olen samas olukorras. (http://issuu.com/tanklaleht/docs/noorteleht-tankla-nr8-10-2012)
Nüüdseks olen Tartu linnas elanud ühe kuu. See kuu pole tegelikult olnud just väga pikk. Iga nädalavahetus olen käinud kodus, kahel korral olen juba vabaks teinud ennast neljapäeva õhtuti.
Senimaani on loenguid olnud üsna vähe: üldjuhul 2 loengut päevas kui sedagi. Alates sellest nädalast lisandus ka bioloogia loeng, mida on 4 korda nädalas. Asi läheb tihedamaks.
Igatahes olen ma Tartu Ülikooli Sotsiaal-ja Haridusteaduskonna Haridusteaduste instituudi haridusteaduste loodusteaduslike ainete 1. kursuse tudeng. Lihtsas keeles tähendab see seda, et ma õpin loodusteaduslike ainete (geograafia ja füüsika) õpetajaks. Üldine reaktsioon on pärast millegi sellise välja ütlemist järgmine: "Misasja?! Sa õpid õpetajaks?! Mis sul viga on?!", "Sa olid varem nii normaalne!" jne. Õpetajate maine pole alati just kõige parem, noortele ei meeldi koolis käia ja olla. Tahan seda kõike muuta.
Vahepeal käisin kinos. Mulle meeldib pärast filmi lõppu mõni hetk veel istuda ja tiitreid vaadata. Rahvas lahkub hooga saalist, olen tavaliselt viimane, kes väljub.
Üheks mu õppeaineks on filmikunsti ajalugu, tänu sellele oskan juba filme natuke teise pilguga vaadata, näen paremini nende ülesehitust ja dramaturgia põhimõtteid. Õppejõud räägib tavaliselt tunnikese üsna abstraktset juttu, mis tegelikult on väga inspireeriv, seejärel paneb ta käima mõne filmi ning ise lahkub.
Aga paar sõna veel Tartust. Polnud oma elu jooksul varem just väga palju aega Tartu linnas veetnud. Šoppamas otseloomulikult, aga pikemat aega väga harva olnud. Üldse pole suuremates linnades kui Tõrva väga olnud, Seega oli algselt siin harjumatu. Asi, mida ka varem olin tähele pannud, oli see, et siin ei vaata sulle keegi otsa, kui mööda jalutad, võib-olla mõni üksik. Tõrvas vaatavad ikka inimesed sulle otsa, tõenäoliselt keegi tuttav ning saab teretada. Aga siin... suures Tartu linnas... siin oled anonüümne, sind ei teata, oled lihtsalt üks inimene.
Mulle aga meeldib väikelinna juures just kõige rohkem see, et iga kord, kui seda külastad, võid peaaegu täiesti kindel olla, et näed kedagi tuttavad ning saad paar sõna juttu ajada. Need paar minutit annavad uut mõtteainet ning teevad päeva paremaks. Tartus on see-eest iga tuttava nägemine suure väärtusega, isegi nende, kellega muidu ei suhtle.
Lõpetuseks.
Lõpetuseks tervitan Mariat. Ma ei tea tegelikult, kes see isik nimega Maria on. Ma ei tea, mis on tema perekonnanimi, kui vana ta on, kus ta elab, mis värvi on tema silmad ega kuidas kõlab tema hääl. Seda kõike ei pea sinu kohta teadma ka see inimene, kellele sa järgmisena midagi head ütled. Tänu tema paarile heale sõnale võtsin selle blogi postituse tegemise ette. Ühe täiesti tundmatu inimese sõnad võivad palju inspireerida. Nagu ma alati olen öelnud ja mõelnud: kasutage oma sõnade jõudu millekski heaks, juba täna!
M.M.
