Lennuk 2

Tegin siin paar päeva tagasi ühe mudellennuki veel. Selleks kuluski umbes nädal, sest lennuk oli märksa väiksem ja lihtsama disainiga kui eelmine lennuk. (Eelmist tegin 3 nädalat). Seekord on tegemist Spitfire sõjalennukiga, mida kasutati II maailmasõja ajal liitlasvägede poolt.

Pildid on nagu ikka, halva kvaliteediga, kuna garaažis oli pime ja välguga pildistades peegeldasid lennukid vastu.

Ja lennuk 3:

Lipu lugu

Mu 12. õppeaasta 1. veerandi viimane päev oli pilves, tuuline, jahe. Siis, kui vaheaeg oli juba alanud, läksin mina metsa. Õieti pisikesse metsatukka, et sealt leida ligi 3-meetrine puu, mis oleks sirge ja väheste oksakohtadega. Leidsin 2 sellist puud, saagisin maha, laasisin ära, viisin garaaži; järgmine päev koorisin. Järgmisel päeval avastasin ka, et need 2 puud polegi nii sirged, kui esmapilgul paistsid. See tähendas, et pidin minema teise metsa, kus puid rohkem. Seda tegingi, käisin seal korduvalt. Marian oli ka kaasas. Sealt sain veel 3 puud, mis olid sirgemad kui kaks eelmist. Koorisin ka need ära ning jätsin nad talveks garaaži kuivama.

Kui kätte oli jõudnud kevad, olin ma oma oktoobrikuuse plaani suhtes skeptiline. Mõtlesin, et kas ikka teha seda, mida ma tahtsin teha. Alguses lõingi käega, kuna avastasin, et oksakohtade eemaldamine ja puu siledaks tegemine nõuab suuri pingutusi. Kuid ma mõõtsin siiski kõik puud üle ja valisin välja ühe, mis sobiks kõige paremini.

Ülejäänud nelja ootas teine saatus: nendest tuli jalgpallivärav, mis praegu küll kasutult seisab, kuna pall läks katki.

Ja ühel päeval mingit muud asja tehes avastasin, et oksakohti on tegelikult lihtne eemaldada. Kasutada tuli ainult haamrit ja nuga. Võtsingi kätte ja hakkasin pihta, mõne aja pärast oli valmis. Siis oli aga häda jälle selles, et mõnest kohast võtsin liiga palju ära ja puu jäi nö lohku. Aga mul oli olemas lahendus: katsin sellised kohad puul kipsiga, mis tõesti

aitas (v.a üks koht, kus põrutuse tõttu kips maha tuli).

Seejärel värvisin puu, mis oli nüüdsek u. 2 meetrit ja 50 sentimeetrit pikk, valgeks. Nii ta seisis nädala või kaks. Edasi oli vaja riidest osa lipule, selle taga kõik seisiski. Oli vaja sattuda poodi, kuid kahjuks ma ei sattunud või polnud linnas olles see meeles. Paar päeva tagasi sattusingi ning avastasin, et see maksab 25 eurot. Minu jaoks liiga suur raha.

Kui koju olin jõudnud, läksin ema "kangalao" kallale ning leidsingi sealt sobivat värvi kangatükid ning neid oli ka sobivas koguses. Lõikasin nad parajateks tükkideks.

Järgmine päev viis ema need tükid oma töö juurde (ta on õmbleja) ja õmbles need kokku ning tegi ääred ilusaks. Täna ma õmblesin ühe lisatüki külge, mille abil see puuv

arda külge panna. Tuli enam-vähem hästi välja.

Ja valmis ta oligi.

Tunne, et pealkirja pole vaja.

Tuli meelde, et ma pole siin sõnakestki Valgamaa Laulu-ja Tantsupeost öelnud.

Igatahes, lemmikud tantsud olid võimlejatel: kõigepealt lustakas ja üllatusterohke väikeste võimlejate tants ning seejärel südamlik ja härdaks teev suurte võimlejate "Ilma kutse", mis tõi külmavärinad ja oli ikka vapustavalt võimas ja ilus.

Laulupeol laulsime, tore oli.

Teine jutt.

Tulin (tulime kellegagi, ei mäleta kellega) ühel päeval mõttele, et võiks kellestki teha video "Üks päev X-ga" (X asemele kellegi nimi). Et filmiks tema tegevusi päev aega ja siis monteeriks midagi kokku. Kes tahab, et temast selline video tehakse? Mulle meeldib filmindus ja siis mõtlesin, et see oleks väga tore projektikene. Andke teada.

Kahetsused

Viimastel päevadel, nädalatel on mu mõttes mõlkunud paar olukorda, hetke või tegevust, mida ma sügavalt kahetsen. Täpsemalt on neid 3. Aga need pole midagi sellist, mida ma mõtlen, et ei oleks pidanud tegema, vaid just kahetsen oma tegematajätmist. Nüüd on põhimõtteliselt kõigiga rong läinud.

Esimene inimene.

Esimest korda rääkisin temaga Hollandis plaadipoes, mul oli hea olla, kuna olin just sõbrale kingituse ära osta, mida ma väga taga otsisin. Ta tuli mu juurde ja küsis minu muusikamaitse kohta, mina tema maitse kohta. Aga nagu kidakeelne ma olen, ei rääkinud me palju. Järgmine hommik rääkisime veel lennujaamas veidi, saime hästi läbi. Lennukis istus tema minust umbes 10 rida eespool, ma nägin, kui ta sinna istus. Ja ma kahetsengi seda, et ma ei läinud istuma tema kõrvale. Terve lend mõtlesin sellest, praegu mõtlen sellest. Ei tea, mis oleks saanud.

Teine inimene.

Tema tuli minu ellu selle õppeaasta alguses. Varem polnud ma temast midagi kuulnud, küll aga tema õest. Ta on kena tüdruk. Aasta alguses ei hakanud ta mulle meeldima mitte oma suurepärase välimuse pärast, vaid kuulujuttude järgi, mis vahel levisid. Need kuulujutud olid tema iseloomu ja moraali kohta; kõik, mis ma kuulsin, meeldis mulle. Olen terve aasta jooksul tahtnud temalt küsida, kas need jutud on õiged, tahan, et oleks. Aga pole julgenud otse küsida, sest ei tea, kuidas tema reageerib. Pole olnud ka sobivat hetke, mil ta on üksi olnud, et saaksin temaga rääkima minna. Täna lõppes kool, ei tea, millal teda jälle näen, et sobiv hetk lõpuks tuleks.

Kolmas inimene.

Temaga olime umbes aasta tagasi väga head sõbrad. Saime hästi läbi, rääkisime palju - lõbus oli. Aga nüüd, kevadel, me enam ei rääkinud. Alguses rääkisime vähe ja siis enam mitte üldse. Miks me ei räägi? Ei tea. Ei tea. Ei tea. Olengi tahtnud temalt otse seda küsida, aga jällegi pole olnud sobivat hetke. Kui ta on oma sõbrannadega, siis ei lähe juurde küsima. Ma pole lihtsalt nii julge. Nüüd sai kooliaasta läbi ning tekib jälle küsimus, et millal ma teda näen. Kahju.

Hea ja halb, halb ja hea

Kogu tänast head päeva varjutab üks halb sündmus. Nimelt andis jalgpall, mille ma ostsin kuu aega tagasi, otsad. Mängisime ja siis äkitselt oli pooltühi. Pumpasin täis ja siis oli lausa kuulda, kust õhk välja tuleb. Kahju. Nüüd pole väraval ka enam mõtet. Uut palli ma niipea ka ostma ei hakka.

Aga see jutt selleks.

Ajaloo eksam oli siis täna. Polnudki kõige hullem. Täiesti tuttavad küsimused ja midagi ülikeerulist ka polnud. Arutluses jutt jooksis. Kartsin igatahes hullemat.

Ja kui koju olin jõudnud ja palli mängimas ära käinud ja kitarrimängu harjutanud, siis läksin Facebooki ja sain teade, et ma olen Samsungi võistluse ühes voorus 3. koha saanud. Polegi ammu midagi sellist saavutanud. Võitsin igatahes mingi Samsungi suveniiri komplekti, misiganes sealka poleks.

Järgmine eksam reedel, toda ootan suurte silmadega. Geograafia meeldib, mis teha.

Aga rääkige nüüd endast, muidu mul saab rääkimise isu otsa ning blogi jääb jälle kuuks ajaks tühjalt seisma. Ausalt.

Esimene kord

Just, praegu, täna, on esimene kord, kui ma muretsen mingi eksami pärast nii palju. Lihtsalt ei taha teha seda eksamit; natukene kardan isegi, et väga halvasti läheb.

Jutt käib muidu ajaloo eksamist. Olen õppinud, tundides, eelmine aasta. Õpikutest lugesin ka, aga lugesin palju muude teemade kohta, kuna need pakuvad alati rohkem huvi. Et siis lõppude lõpuks kulubki suurem osa ajast õpikuid lugedes nende teemade peale, mida eksamil ei küsita. Aga loodan, et kõik läheb siiski hästi. Valka peame ka minema selle eksami pärast, kuna meid on ainult 3. Aga mingi 10 peab olema, et enda koolis toimuks.

Teisipäeval on olümpiaadide võitjate autasustamine. Polegi sellisel üritusel ammu käinud, vähemalt mitte sellest ajast saati, kui ainult 1. koha saanuid autasustama hakati.

Reedel geograafia eksam, teen seda kolmandat korda. Aga mitte seepärast, et ma jahin mingisuguseid punkte, ei. Teen seda seepärast, et mulle meeldib geograafia ja see on minu jaoks üpriski lihtne ja iseenesest tulev aine.

Pärast ajalugu ja geograafiat tuleb veel füüsika eksam. Selle jaoks pole praktiliselt veel mitte midagi õppinud. Kuigi mitmed õpetajad on öelnud, et füüsika eksam on kõige raskem ja kõige mahukam.

Üks hea uudis on see, et meie külas toimub jaanipäeva tähistamine 23. juunil. Algselt kahtlustasin, et 22. juunil nagu tavaliselt, aga õnneks pole. Siis saan rahulikult lõpupeol ja lõpupeo peol olla. Sel jaanipäeval korraldan orienteerumist. Viimased 2 aastat olen seda teinud, mulle meeldib. Aga ka sellel aastal pole see nagu tavaline orienteerumine, vaid igas punktis on küsimused, millele tuleb vastata. Valed vastused annavad lisasekundeid juurde. Nii et see, kui kiiresti sa jooksed, ei ole kõige olulisem.

Kroketit teen ka võib-olla, kui inimesed soovivad.

Reedel vaatasin Mariani ja Keidiga Videviku filme, teist ja kolmandat osa. Teist osa olin juba korduvalt näinud, kolmandat mitte. Teine osa venis ja venis ja venis ja venis. Kolmandast ei mäleta suurt midagi. Seal olid mingid noored vampiirid igatahes; ja Jacob ja Bella ja Edward olid kolmekesi telgis jne. Ei saa öelda, et see film mu lemmik oleks. Aga vähemalt oli seltskond hea ja lõbus.

Team Edward olen. Jacob mulle ei meeldi, kuna ta ärritub liiga kiiresti. Edward on mõnus rahulik kutt, ei tee midagi mõtlematut.

Keegi võiks veel külla tulla ja mingit filmi vaadata minuga. Aga Videviku saaga jätaks kõrvale.

Siin on nimekiri filmidest, mida mul pakkuda on. Tegelt neid on veel, nimekiri on aegunud natukene.

Ja üks palve veel: kui sinule meeldivad vanad filmid, siis palun anna sellest mulle teada. Tahaks kedagi sellist inimest kohata.

Vabandust nende ees, kes lootsid, et ma enne kuu lõppu midagi ei kirjuta. Kahjuks te ei saa minuga teha, mida te iganes soovite. Muhahahahaha.

Proovin homme veel kirjutada, siis räägin, kuidas eksamil läks.

Kõike head!

M.M.

Nonii

Kuna inimesed tungivalt soovivad, et ma midagi kirjutaksin, siis tõesti otsustasingi midagi kirjutada.

See postitus on teile, kes seda niiväga ootasid =]

Niisiis, mida ma ikkagi teinud olen? (Vaatan oma eelmise postituse kuupäeva)

Muideks käisin aprilli alguses Hollandis ka, aga sellest pole ma siin midagi eriti rääkinud. Ei räägi kah, kui koolileht millalgi ilmuma peaks, siis sinna kirjutasin, lugege sealt.

Mai alguses oli geograafia vabariiklik olümpiaad. Seal läks hästi, tegin Otepää tüdrukule ära, ainult see mu eesmärk oligi. Haapsalus toimus sellel aastal. Haapsalu on täitsa ilus linnakene, raudteejaam oli ilus, ehitati tsaari jaoks, kui ta Haapsallu puhkama peaks sattuma. Aga irooniline oli see, et ükski tsaar sinna kunagi rongiga ei sattunud.

6-st korrast 5-l olen geograafias vabariiklikku vooru saanud. 7. klass Lähte, 8. klass Narva, 9. klass Suure-Jaani, 10. klass jäi vahele, 11. klass Põltsamaa, 12. klass Haapsalu. Olen tänu olümpiaadile Eestit palju paremini tundma õppinud. Kõige enam meeldis millegi pärast Põltsamaa, see on kuidagi väga heas valguses meelde jäänud. Ju oli siis kõik ideaalne.

Aa, kool sai ka läbi vahepeal. Kahju, väga kahju. Tahaks kooli tagasi, mulle nii meeldib koolipingis istuda, vaba tunne on, ise ei pea midagi tegema. Kooliajal mõtled küll, et see võiks läbi saada, aga hiljem on küll vastupidine tunne. Tutipäeval näitasin videot ka, kes veel näinud pole, vaadake Youtube'st või Facebookist, mis viib ka sinna samma. Laiskade jaoks see link siin. Eksameid on ka mitu olnud vahepeal, 3 on tehtud, 3 veel (ajalugu, geograafia, füüsika). Ära on olnud kirjand, inglise keel, matemaatika. Väga keeruline pole ükski olnud. Kirjandis kirjutasin teemal "Kuidas on kirjandus mõjutanud minu tõekspidamisi?", jutt jooksis.

Igatahes olen muutunud laisemaks: ei õpi eksamiteks väga, eriti kodus olles. Plaanid, mida ma kuid enne kevadet tegin, garaažis tegemiste kohta, pole ka eriti hästi edenenud. Kõige parem stiimul on hetkeline inspiratsioon ja mõttepahvak. Näiteks tegin ma nii valmis jalgpallivärava. Ühel pärastlõunal tuli äkitselt mõte, tunni või paari pärast oli raam valmis ning värav püsti. Mõned päevad hiljem lisandus sinna võrk, mis kahjuks palli väga kinni ei pea. Pean nööri juurde ostma (u. 150 m), aga raha on otsas. Jalgpalli ostsin ka mängimise jaoks. Nüüd oleme mingi 3 nädalat peaaegu iga õhtu vähemalt pool tundi palli tagunud. Mulle ikka meeldib jalgpall.

Aga kuigi võib jääda mulje, et elu on ilus, see seda siiski pole. Tegelikult on, aga kahjuks pole kõik nii roosiline. Kõik mured on seotud teiste inimestega. Näiteks pole ma rääkinud ühe inimesega mitu mitu nädalat. Ma ei tea, miks me ei räägi. Olen mõelnud, aga pole ühtki konkreetset põhjust leidnud. Tahaks temalt küsida, aga pole sobivat hetke leidnud. Tahaks temaga uuesti rääkida.

Kas kellelegi teile, lugejad, meeldivad juhuslikult vanad filmid? Ja vanade all ma ei mõtle 10 aasta taguseid filme, vaid vähemalt 30 või 40 aastat vanu filme. Tahaks hirmsasti mõnd head filmiklassika filmi vaadata, aga kellegagi koos oleks seda märksa huvitavam teha.

Nii, mida ma siis veel räägin? Öelge teie, kommentaarides. Päriselt. Võiksite tagasisidet anda, sest üks põhjus, miks ma nii harva postitan, ongi vähene tagasiside. Tekib tunne, et kirjutan endale seda kõike siin. Nii et öelge kommentaarides, millest teie tahaksite, et mina kirjutaksin. Aga muidu võite niisama ka seal juttu ajada.

Ja kui ma järgmist postitust, mm, ütleme, et kuu lõpuks teinud pole, siis võite minuga teha, mida iganes soovite.

Tsaubakaa!