Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Mõtlesin teha testi, mis kinnitab seda väidet. Ees on selline pilt: Ma ei ootagi, et te selle teksti täiesti läbi loeksite. Siin on lihtsalt üle tuhande sõna juttu, et saaks näidata, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.


Jutt ise:
(sõnade arv: 1008)

Kõigepealt jääb silma, et terve see pilt on kas oranž või kollane, olenevalt sellest, kui hästi värve tunned. Pildi parem pool on oranž, keskel kollane. Pildil on kujutatud muffinit, tõenäoliselt on see muffin väga maitsev, arvestades seda, et kes selle küpsetas. Muffini paber paistab olevat heleroheline, kuid tõenäoliselt on see valge, nagu need paberid ikka olema peaksid.
Muffin heidab varju pildi alumisse ossa, ning see näitab, kustpool tuleb valgus. Vari on üpriski tugev.
Muffin paistab tõesti isuäratav välja. See imelik ollus seal sees, millest kohe aru ei saa, on vahukoor. Nii lähedalt vaadates pole see nii isuäratav, kuid tegelikult on tõeliselt magus. Vahukoort paistab olevad küllaltki paks kiht: mida rohkem, seda ukem ja seda magusam ja maitsvam.
Vahukoore peale on puistatud riivitud šokolaad. See šokolaad on pruun šokolaad, pähkliteta tõenäoliselt. Šokolaad on isuäratav ning annab eksootilisema tunde. Minule isiklikult tuletab see puistatud šokolaad meelde möödunud suve ning jäätisekokteili, millele ma panin peale maasikad ja samuti šokolaaditükid. Oi kui maitsev see kokteil oli. Aga see selleks, räägime nüüd muffinist. Nii, šokolaad on väga isuäratav seal peal, sellest juba rääkisin. Mul on ka šokolaadi, võtan natukene. See šokolaad on mul kapi peal seisnud juba kaks ja pool nädalat. Nagu näha, pole ma eriline maiustaja, ainult vahest. Aga nüüd pildi juurde tagasi.
Lisaks pruunidele šokolaaditükkidele on muffini peal ka kaks maasikat. Tegelt pole need päris õiged maasikad, vaid kommid, mis on lihtsalt huvi tekitamise jaoks maasikakujulisteks tehtud. Parempoolsel maasikal on pisikesed augud sees, ei oska täpselt öelda, et miks nad seal on. Pildilt näeb kuut auku, mõni suurem kui teine. Vasakpoolne maasikakujuline komm paistab ilma aukudeta olevat. Aga on augud või mitte, maitset see üldse ei muuda. Maitse on neil tõenäoliselt väga hea ja magus. Arvan, et need maasikad on kummikommide sarnased kommid. Oi kuidas ma kummikomme armastan, eriti mõnusad on need pikad ribad, millel on hapukas pulber peal. Aastaid aastaid tagasi sai neid poest päris palju ostetud.
Need maasikakujulised kommis on punast värvi, samat värvi, mis värvi väidetavalt on armastus. Kui nüüd mõelda, siis need komid polegi niiväga maasikakujulised. Pigem meenutavad nagu südant. Jah, nii ongi, need on südamed, mitte maasikad. Minu viga. Aga parempoolsel südamel on kuus pisikest auku. Vasakpoolne paistab terve olevat. Vasakpoolse südame vari langeb aukliku parempoolse südame alaosa peale. Usun, et need südamed on väga maitsvad. Arvan, et need on südamekujulised kummikommid, mis on punast värvi ja maitsevad imehästi. Kui neid südameid poleks, ei näeks see muffin pooltki nii ilus, hea ja isuäratav välja. See inimene, kes selle muffini valmis tegi, on ikka väga hea kokk ning hea kunstimeelega. On näha, et ta oskab toitu väga ilusaks ja ahvatlevaks teha.
Parempoolne süda on lapiti vahukoore sees, mis paistab valguse tõttu kollane. Vasakul pool asuv süda on oma teravat otsa pidi vahukoores. Vaadates seda, et ükski šokolaadi tükk pole punaste südamekujuliste kommide peal, võib väita, et need kaks südant on muffini peale pandud pärast šokolaadi puistamist ning ammu pärast vahukoore peale panemist.

See imekena ja isuäratav muffin on väga huvitavalt pildile paigutatud. See pole täitsa keskel, nagu on traditsiooniks, kui pilti tehakse, et kõige tähtsam objekt peab alati keskel olema. Aga väga hea, et see pilt teistmoodi tehtud on. Niimodi ongi minu arust huvitavam ja vahvam. Osa muffinist on pildi pealt välja jäänud, aga pole lugu, see ei võta muffini enda väärtust vähemaks ega ei võta vähemaks ka pildi kvaliteeti ja ilu. Ka pildi ülalt on natukene muffinit pildilt välja jäänud, samuti pildi alt, kus jääb pildilt välja ainult imepisike osa rohelisena paistvast muffiniküpsetus paberist.
Aga need šokolaaditükikesed ei anna mulle veel rahu. Kui nende kuju jälgida, siis on näha, et mitte ükski tükike pole teisega täpselt samasugune.Iga tükikesekene on oma nägu, nagu meie, inimesed oleme iga üks isemoodi. Nii kujult kui iseloomult. Mõni tükike on suurem, mõni väiksem. Vasaku südamekujulise kummikommi taga paistab olevat üks teistega võrreldes hiiglaslik šokolaaditükike. Ja kui vaadata eespool üht tükikest, siis on ta võrreldes teistega ning eriti selle tagumisega imepisike.

Valgus on selle pildi juures väga huvitav. Kui seda pilti näed, siis jääb kohe silma, et üldtoon on kollakas ja oranžikas. Mulle isiklikult see meeldib. See kollane valgus teeb muudab kõikide pildil olevate objektide enda värvust. Ma ei kujuta ette, kuidas ja miks selline kollane valgus siia pildile on tekkinud. Võib-olla on see juhuslikult tekkinud, see tähendab, et valgusallikas on selline olnud, aga pildi tegijal polnud plaanis pilti kollakana või oranžikana näidata. Kuid samas teadis pildi tegija kohe, et ta tahab seda muffinit näidata kollases valguses, sest see teeb pildi huvitavamaks ja teistsuguseks.
Mind huvitab veel ka see, et kuidas õnnestus pildi tegijal jätta pildi paremasse äärde selline tumedam oranžikas riba. See oranž värv läheb sujuvalt üle heledamaks ning kollaseks. Mulle meeldib see üleminek. See on väga sujuv.

Muffini kõrval laual või kapil või mis iganes alusel see muffin asub, on väike pruun plekike või tükike. Pakun, et see on muffinist mööda kukkunud šokolaaditükike. See on imepisike tükike, kuid siiski pika vaatlemise järel märgatav. Kuna see tükike on väike, ei oma see praktiliselt mitte mingit tähtsust seal. Nii pisikese tükikese saab laualapiga imelihtsasti ära pühkida.

Ei saa ka märkimata jätta, muffini paberi kolmnurkseid otsakesi. Selline paberi kuju jääb peale ka muffinile, mis annab kõikidele maailma muffinitele omapärase tunnuse.

Sõber

Ma pole temaga väga kaua sõber olnud. Saime tuttavaks eelmise talve paiku. Esialgu tundus ta mulle natukene ülbe võitu või nii. Mul oli tema suhtes ka väike eelarvamus, sest üks inimene küsis, et kus ta on, ja kõik teised vastasid midagi - kõik teadsid teda, ta tundus olevat populaarne ning populaarsus pole minu jaoks üldsegi mitte ahvatlev.
Alguses ei pannudki ma teda tähele, ta oli minu jaoks nagu teised inimesed, kellega koos viibisin. Ma ei mõelnud üldse temale ega temaga rääkimisest. Aga siis hakkas ta iga kord minuga rääkima, minu käest küsimusi küsima. Ta huvitus minust. Ma ei pannud alguses isegi seda mitte tähele. Tuli välja, et ta on väga sõbralik ja üldsegi mitte ülbe. Ta andis mulle tahtmise kord nädalas ühes kohas käia.
Mõne aja pärast hakkasime msnis rääkima. Seal rääkisime ka päris palju. Alati oli midagi rääkida. Mõne inimesega on nii, et enne rääkima hakkamist pead mõtlema, millest rääkida. Temaga nii pole. Näed, et ta on sisse loginud, ütled lihtsalt tere ja jutt hakkab iseenesest jooksma. Saime koos kõigest rääkida. Vahel muutusin tema jaoks ka väheke tüütuks, sest ta sai millesti valesti aru. Kõik see läks õnneks mööda.
Rääkisime ikka edasi, nii msnis kui seal, kus me kokku saime. Saime praktiliselt kõigest rääkida. Ostsin endale veebikaamera ka, et oleks lõbusam ja huvitavam rääkida. Õhtuti oli päris lõbus tema ja ta sõpradega läbi veebika rääkida.

Aga miks olen ma suutnud ühe inimesega nii palju rääkida? Tavaliselt, kui mõne inimesega msnis rääkima hakkan, saab jutt varem või hiljem ikka otsa. Temaga nii pole. Põhjus on lihtne: TA LIHTSALT ON HUVITAV. Lisaks on ta väga mõistev. Imestan alati, et kuidas saab olla üks temavanune inimene nii mõistlik ja arukas. Nende omaduste poolest ületab ta nii mitmeidki temast kümme aastat vanemaid inimesi. Seetõttu on temaga lausa lust rääkida. Ta pole ka mingi uhuu, täitsa tark teine. Mõistab mind ja teisi. Oskab elust rõõmu tunda, ei ole solvu iga pisema asja pärast. On eneseteadlik ja osav nii mõnelgi alal.

Kui me näost näkku näeme, naeratab ta mulle ning lehvitab nagu sõber ikka.

Võib öelda, et see isik on üks parimaid sõpru üldse. Paremat lihtsalt ei oskagi tahta. Olen temaga rääkinud maast ja ilmast.

Usun, et sa saad ise ka aru, et sinust jutt käib. Nagu ma ütlesin: sa oled üks tark tüdruk!

Raamatud on väga huvitav nähtus. Kui sa mõnd loed, siis on sul teemast oma arusaam. Iga inimene on raamatu lugemisega omal kaugusel - mõni alles alustab, mõni lõpetab - aga kõigil on oma arusaam, arvamus, nägemus teemast. Alati oled just sina kindlal leheküljel ning mõtled raamatus juhtunud sündmustest ja keegi teine ei näe asja täpselt samamoodi kui sina.

Lugege raamatuid, teie maailmavaade avardub iga loetud raamatuga.

Mõttesähvatus ( + fotod)

10. klassi kevadel tabas mind ei tea kust üks idee. Ma ei mäleta, et ma oleks sellel ajal niiväga mõelnud maailma keskkonnaprobleemide või füüsikaliste nähtuste üle, kuid see mõte tuli ja jäi. Nimelt mõtlesin ma välja leiutise, mis hakkab magnetjõudude abil tegema elektrit. Ja mitte niisama elektrit, vaid puhast ning keskkonnasõbralikku elektrit. Lisaks on see masin ideaalis ka igiliikur s.t ei vaja mujalt lisaenergiat, et töötada.
Esialgu hakkasin masinat paberile panema, erinevaid versioone on tohutult, üks parem kui teine. Suvel alustasin leiutise kokkupanekut. Alustasin korduvalt valest otsast (muretsesin näiteks magnetite pärast). Suve jooksul tabas mind tihti inspiratsiooni- ning mõttepuudus. Vahepeal seisis leiutis mitu nädalat garaažis puutumata. Sügiseks oli valmis alus, ülemine plaat, laagritega liikumismehhanism, kuid olemas polnud korralikku rihmülekannet materjali- ning mõttepuuduse tõttu. Sügisest kevadeni seisis mu leiutis garaažis praktiliselt puutumata.

Kuid ma ei lakanud probleemidele mõtlemast. Järgmisel ehk möödunud suvel asusin taas asja kallale. Lisasin laagreid, et torud ei kõiguks ning vahetasin ülemise plaadi tugevama vastu ära, kuna vana oli õhuke ning ka vetrus veidi. Suve lõpuks olin põhimõtteliselt sama kaugel kui aasta aega tagasi. Puudu oli rihmülekanne, mis on selle leiutise juures üks tähtsamaid komponente. Õnneks leidsin pikkade mõttepauside ning lugematu arv ebaõnnestunud versioonide järel sobiva ning seni parima lahenduse (kasutasin saapapaelu ning isetehtud hammasrattad tegin kooli tööõpetuse klassis). Tegelikult on praegugi üks probleem selle süsteemi juures, kuid see selleks.

2010 aasta septembris jõudsin lõpusirgele, nimelt on ülemisel korrusel vaja 8 magnetit, mis hakkavad üksteist liigutama. Liikumissüsteem on mul omaarust välja mõeldud ning peaks ka korralikult funktsioneerima, kuid sobivaid magneteid on keeruline leida.
Alguses oli plaan magnetid muretseda arvuti kõvaketaste seest, mida sain hõlpsasti Valdeko käes (tal suur hunnik vanu kettaid). Kahjuks avastasin, et sealsed magnetid on küll üsna tugevad, kuid kuju pole kõige parem. Seetõttu oli vaja uusi magneteid.

Tellisin ühelt eestimaiselt internetileheküljelt 10 magnetit (mõõtudega 1cm x 1cm x 0,2cm, tõmbejõud 6kg). Kahjuks polnud ka need magnetid sobivad, liiga nõrgad ning magnetpoolused asetsesid valesti).
Pärast pikka internetis kolamist leidsin sobiva suuruse ning tugevusega magnetid ühelt USA internetilehelt. Magnetid ise maksid kokku 26 dollarit, mis teeb meie rahas ligi 300 krooni, mis on täiesti arvestatav hind. Aga... transpordikulud... need on 100 dollarit... kokku teeb see 10 magneti eest umbes 1500 krooni, mida mul nüüd tagastaskust kohe võtta pole.
-------------------------------------------------------------------------------------------

Peale selle masina leiutamist meisterdan ma ka muid asju. Näiteks tegin eelmine aasta valmis kroketikomplekti haamrite ning väravatega. Sellel suvel lisasin kolmele haamrile veel kolm haamrit, et kaks võistkonda saaks korraga mängida. Kahel viimasel jaanipäeval olengi korraldanud kroketimängu, kuid mitte õigete reeglite järgi. Peale kroketi meisterdasin valmis puidust lennuki, mille kohta saab lähemalt lugeda ühest varasemast postitusest; parandan enda või teiste jalgrattaid (ühe jalgratta parandamise eest sain 100kr), parandasin korduvalt ka ühe poisi mängutraktorit, mille eest sain šokolaadi; koristan ning organiseerisin garaaži ennast; toas olen meisterdanud valmis kaks Rubiku kuubiku stiilis mälupulka; kahel viimasel jaanipäeval olen korraldanud ka orienteerumisvõistlust ning varem sai igal sügisel ja kevadel sõpradele orienteerumist korraldatud.

Üks kõige meeldivam tegevus garaažis on laste õpetamine. Kuna ma saan lastega hästi läbi, on nad väga rõõmsad, kui ma lähen garaaži, neile meeldib seal. Karjuvad juba kaugelt: "MARGO LÄHEB GARAAŽI!!!". Seal nad taovad naelu garaaži põrandasse, meisterdavad laudadest ja muust materjalist endale igasuguseid vahvaid leiutisi (kiike, toole, tuulelohesid, autopedaale jne). Need asjad ei tule neil alati kõige paremini välja, kuid asi polegi selles, asi on tegemise rõõmus. Olin ise noorena samasugune meisterdaja, kuigi kõik, mis ma tegin, nägi lihtsalt jube välja.
Tore on näha, et väiksed poisid ja tüdrukud oskavad kasutada haamrit, näpitsaid, kruvikeerajat jms tööriistu ning saavad vanemaks saades ise hakkama ning ei jää hätta.

Niisiis... oma kaks viimast suve olen põhiliselt veetnud garaažis tehes mõttetööd ning meisterdades masinat, mis ei pruugi töölegi hakata. Aga isegi kui ei hakka tööle, ma ei kahetse ega ole väga pahane. Need kaks suve on mu mõtteviisi kõvasti muutnud ning arendanud, oskan paremini läheneda probleemidele ja oskan neid ka ennetada. Tean, et alati ei tasu uisapäisa asja kallale asuda, kui pole eriti selge, mida tegema peab.

Aga et leiutist edasi teha, pean koguma raha ja tegema ümber oma pangakaardi krediitkaardiks, et saaksin välismaalt magnetid ära tellida.

Kaks on ikka parem kui üks

Ehk tegin ühe veel, Piia tahtis niiväga.

Uskuge, mida teile räägitakse

(Kui sa ei soovi mu elulugu lugeda, siis keri juttu allapoole, kõvasti allapoole, kuni tuleb vastu midagi punast)


Olin põhikooli jooksul väga keskpärane õpilane: algklassides neljad-viied, neljanda klassi, kui olin olude sunnil kooli vahetanud, lõpetasin ainult ühe neljaga (kehaline kasvatus). Kuues ning seitsmes klass olid kõige kriitilisemad, sattusin valesse seltskonda ning läksin pahategudega kaasa. Edasi tuli väheke mõistus koju ning sain ilusti hakkama. Kogu mu kooliaastate jooksul on mul olnud tunnistusel ainult üks 3: see oli esimeses klassis kirjutamise eest ühel veerandil ning see seepärast, et käekiri oli kole, õigekirjaga probleeme polnud.

Põhikooli lõpetasin kolme neljaga ning samuti oli eesti keele eksam 4, teised hinded olid viied. Vene keel oli lootusetult 4, kõik veerandid neljad. Põhikool oli minu jaoks tegelikult raske, polnud lihtne saada viisi ning vähemaga ma ei tahtnudki leppida.

Üheksanda klassi kevadel hakkasin ma lõpuks mõistma. Muutusin tõsisemaks ning ka mu maailmavaade muutus. Võib-olla põhjustas selle üks inimene, kellega ma kevadel palju aega koos veetsin, kuigi ma pole selles seoses nii kindel. Mulle hakkas meeldima see, et ma teadsin ning oskasin küsimustele vastata, ennekõike eesti keele õpetaja Marge Viljaste küsimustele. Mulle hakkas tõsiselt meeldima õppimine ning ka koolis käimine. Järgneva suve jooksul oli mul aega selle üle mõelda...


Esimest korda tarvitasin suurema koguse alkoholi 2006. aasta (võib-olla oli ka aasta varem, arveldus on sassis) küla jõulupeo ajal. Olin siis esimest korda oma elu jooksul purupurjus. Mingil põhjusel tulevad inimesed, kes siin lapsepõlves elanud, siia pühade ajal jooma. Ja kuna ma olin siis saamas 15 aastaseks, arvati, et ma olen piisavalt vana, et juua. Ma muidugi ei keeldunud.

Järgneva pooleteise aasta jooksul jõin ma üpriski palju, olin tihti purjus. Aga miks? Sest keegi ei öelnud mulle ei.
Mõned päevad enne 9. klassi lõpupidu oli vihmane ilm, istusime noortekeskuse taga ja jõime viina. Oli päev, mitte õhtu, päev. Oksendasin ja läksin keset päeva magama, emale ütlesin, et lihtsalt halb oli olla. Tulemas oli jaanipäev, millest viimane ei möödunud just kõige kainemalt. Jaanipäeva ootavad kõik, sest siis on ettekääne joomiseks ja laaberdamiseks.
Pärast lõpupidu olin ma väga uimane ja unine, pole mitte kunagi nii mõttes olnud. Ma isegi ei mäleta, millest ma mõtlesin, kuid see pole ka kõige tähtsam.

Jaanipäeva aegu tuli mul mõte: mõtlesin, et ma teen kaine jaanipäeva, ja tegingi. Muudkui pakuti õllet jms kraami, kuid ma keeldusin. Kõik imestasid ja vaatasid, et mis mul viga on. Alguses oli vist plaan lihtsalt jaanipäev kainelt mööda saata, aga siis mõtlesin, et vaatan, kui kaua vastu pean. Lisaks oli asi mu loomuses ka: mulle meeldib teha asju risti vastupidi. Kui keegi pakkus, siis just nimelt ei võtnud, see tekitas mulle hea tunde, palju parema kui joomine.

Kätte jõudis kool, 10. klass. Palju uut ja huvitavat. Õppimise innustus ja huvi olid mul ikka peal, olin rõõmus, et kool algas, ja tahtsin saada targemaks. Koolis oli üllatavalt lihtne, head hinded tulid suurema pingutuseta.
Jaanuaris sain 17 aastaseks, ma ikka ei joonud, ei tundnud alkoholist puudust, rebaste ristimise peo septembris suutsin ka muretult mööda saata. Otsustasin, et proovin alkoholita olla 18. eluaastani. Mõtlesin, et see oleks huvitav väljakutse.
Selle aasta jooksul tarbisin kokku ühe topsi šampust ning topsi punast veini - see oli sõbra, sõbra õe ning sõbra ema 100 aasta juubelipidu (nad said kokku 100 aastaseks). Augustikuu oli siis. Augusti lõpus, Klaperjahil pakkus üks venna kauaaegne tuttav mulle juua, ma keeldusin ja tema ehmus ära ja küsis, et mis mul viga on, ja ütles, et ma olen puhta mööda kukkunud (vihjas sellele, et mõlemad mu vennad on läbi aegade kõvasti joonud).

Järgmisel jaanuaril sain 18. Ei võtnud sellel päeval tilkagi alkoholi ega ka järgneva poole aasta jooksul. Uuesti tarbisin alkoholi 2010. aasta lõpupeo järel, ostsin endale purgi Aleksander õlut, mis tegelikult ei maitsenud nii hästi, nagu ma olin pikemat aega ette kujutanud...

Järgneva suve jooksul olin paar korda jälle purjus, mitte nüüd täiesti segi ära, aga mõõdukalt. Pole just eriti uhke enda üle selle pärast.
Iga kord, kui jõin viina, tundsin ma järgnevad päevad selle järelmõju:

-----------------------Uskuge, mida teile räägitakse-----------------------
unustasin palju, kohustused ei meenunud jne. Selles oli süüdi alkohol!

Koolis räägitakse väga palju, et alkohol on tervisele kahjulik, eriti ajule. Alkohol tapab ajurakke, kahjustab maksa ja üleüldse närvisüsteemi.
Kui paljud noored üldse usuvad seda ning kui paljud hakkavad seepeale mõtlema, et peaks alkoholiga piiri pidama? Noored arvavad, et see on lihtsalt mingi kohustuslik jura, mida õpetajad ajama peavad ning sellel pole mingit tõepõhja. Tõenäoliselt ei mõtle enamus noori üldse mitte midagi sellise jutu kohta.

Ja siis imestavad ja kurdavad need samad noored, et neile ei jää miski koolisõpitud pähe, kontrolltööd on hiilgama rasked ning kõik valmistab raskusi.
"Alkoholi manustamine põhjustab inimesel emotsionaalseid muutusi, taju-, kõne-, mälu-, koordinatsiooni- ja tasakaaluhäireid." Wikipedia. Ärge arvake, et alkohol mõjub ainult selle joomise ajal, joobesoleku ajal ning hommikul pohmellina. Alkoholil on pikemad järelmõjud, millest internet väga vähe kajastab, kahjuks. Alkoholi tarbimine vähendab vaimset võimekust, kahjustab seemnerakke ja munarakke, mis ei taastu.

Väga võimalik, et tänapäeva noortel on nädalavahetuse õhtuti kodus nii igav, et lihtsalt peab minema peole ja jooma. Aga keda saab selles süüdistada? Ainult iseennast, et ei leia muud varianti oma õhtute sisustamiseks.

Minu arust on lihtsalt jäle näha tüdrukuid, nii noori kui vanu, ja ka poisse, kes joovad ja seejärel ei saa ise ka aru, mis nende ümber toimub. Pole midagi jubedamat, kui seda on purupurjus noor neiu, kes alkoholo mõju all läheb tantsupõrandale oma tagumikku keerutama ning muid litsakaid liigutusi tegema. Pole midagi jubedamat, kui seda on purjus inimene.


"Kas sa ei taha vesipiipu proovida?"
"Ei, pole kunagi proovinud ja ei proovi ka"
"Miks?! Ma suitsu ei tõmba, aga vesipiipu teen iga kell"

Selline vestlus oli mul ühe sõbraga ta venna sünnipäeval. Järgmisel päeval sattusin sellise video otsa: http://www.youtube.com/watch?v=_AGfs9CfKsI
Hakkasin lihtsalt naerma naiivsuse üle.

Aga kas tõesti pole alternatiivi joomisele? Mida tahaksid tänapäeva noored teha joomise asemel ja kas üldse tahaksid?
Ja kui järgmine kord on raskusi millegi meelde jätmisega, siis mõtle, millal sa viimati jõid. Lahendus ei pruugi olla kaugel.

Leidsin selle ühest blogist

MINEVIK:
Esimese klassi õpetaja nimi? Krista Hansen
Viimane sõna, mida sa ütlesid? Tsau!
Viimane laul, mida laulsid? Roxette - How Do You Do?
Viimane laul, mis sind kummitas? - The White Stripes - Sister, Do You Know My Name?
Viimane inimene, kellega sa rääkisid? Kristiina
Viimane film, mida sa nägid? Detsembripoisid

OLEVIK:
Mis on su CD mängijas hetkel? Mitte midagi.
Mis värvi sokke sa kannad? Hetkel musti.
Mis on su voodi all? Telgid, magamiskott, seljakotid.
Kuidas ilm hetkel on? Pime ja tuuline.
Mis kell sa täna ärkasid? 6:21
Mis su telekas praegu käib? Mingisugune film TV1000 pealt.
Kui palju lähedasi sõpru sul on? Eks paar tükki ikka on.
Kui palju vaenlasi sul on? Enda teada pole ma nagu mitte kellegi vaenlane.

TULEVIK:
Kellega sa tahksid abielluda? Eks ikka ilusa ja targa naisega.
Kuhu sa praegu minna tahaksid? Magama ja siis kooli.
Milline su karjäär välja näeks? Kõrge.
Kus sa tahaksid elada? Siinsamas, kus praegugi.
Mitu last sa tahaksid? Vähemalt 5.
Laste nimed? Seda vaatab siis, kui laps tulekul on, aga täna jäi silma nimi Liiso, mis tundub huvitav.
Kuhu sa mesinädalateks minna tahaksid? Seda tuleb arutada parema poolega.

ISIKLIK:
Nimi: Margo
Hüüdnimed: Jumpz, teatud tutvumisringkonnale Härri Potter.
Aadress: Kalme küla 2-3
Sünnipäev: 24. jaanuar
Sünnikoht: Kalme küla
Tähtkuju: Veevalaja
Parimad sõbrad: Erika, Kadi, Andre
Perekonnaseis: Vaba
Lemmikloomad: Puuduvad
Juuste värv: Tumedad, peaaegu mustad vms.
Silmade värv: Rohekashallikad
Pikkus: 180 cm
Rõngad: Rõngaid pole
Mis käega kirjutad: Parema
Mida sa tahaksid enda juures muuta: Et mu jalgadel kogu aeg külm poleks!

SOTSIAALNE ELU:
Parim sõbranna: Ei saa nii öelda, et keegi on kõige parem.
Parim sõber: Sama jutt, mis enne.
Kust võib sind tavaliselt leida: Kodust loomulikult, või garaažist. Aga sügisel ja talvel tõenäoliselt kodust.
Meeldib sul olla tähelepanu keskpunktis: Tähelepanu meeldib küll saada, aga keskpunktis nüüd küll mitte.
Kas sulle meeldib olla üksi või inimestega: Oleneb täitsa. Vahepeal on väga mõnus üksi olla. Kodus meeldib üksi olla, mujal meeldib teistega olla.

SÕBRAD:
Keda sa tead kõige kauem: Andret ja Imret ja paljusid teisi sõpru.
Kellega sa tülitsed kõige rohkem: Ei tülitsegi nagu kellegagi...
Kes on parim rääkija/kuulaja sinu arust: Parim rääkija on Maarit, parim kuulaja on Kadi, ma arvan.
Kes on kõige usaldusväärsem: Kadi
Kes on kõige naljakam: Kaspar
Kes on alati olnud sulle rasketel aegadel toeks: Kui palju neid raskeid aegu on olnud, aga Kadi! =]
Kes on suurim luuser: See oleks ju solvav lausa...
Kes on kõige omapärasem: Jaana
Kellel on kõige lahedam kodu: Ei käi eriti külas... Kadi kodu on väljast väga vahva.
Kes on kõige julgustavam: Olen tavaliselt ise see, kes julgustab, aga muidu... Kadi! =]
Kes on kõige laisem: ALO!!! Vaieldamatult ALO!!!

LEMMIK:
Jook: Maapiim
Loom:
Toit: Vanaema tehtud toidud. Kõik need!
Söögikoht: Köök
Saade: Vaatan vähe telekat, Terevisioon tõenäoliselt.
Film: "Tabamata ilu"
Laul: Hetkel THe Beta Band - Dry the Rain
Aastaaeg: TALV!!!
Õppeaine: Hetkel ajalugu
Raadiojaam: RUUT FM
Limonaad: ee... keeluke. Pole nagu teisi ammu joonud.
Maiustus: Präänik
Lõhn: Märja asfaldi lõhn pärast vihma.
Perekonnaliige: Vanaema
Kiirtoidukoht: Köök =]
Alkohoolne jook: Oli üks õlu, A Le Coq Special äkki...

LOLLID KÜSIMUSED:
On sind kunagi süüdistatud kuriteo toimepanemises? On ikka, ülekuulajatädi politseimajas süüdistas.
Kui palju võtab sul aega peole minekuks enda ette valmistamine? Varem hakkan mõtlema, 15 minti teen seda.
Millist võimet sa tahaksid? Mõtteid oleks täiega vahva lugeda.
Teed sa oma sõprade kulul nalja? Muidugi!
Kas sulle meeldib endaga rääkimine? Muidugi!
Suurim hirm? Hirm eksida, nagu enamus inimestel.
Milline laul meenutab sulle su minevikku? Blink 182 - I Miss You
Usud sa jumalasse? Ei usu
Saad sa oma vanematega hästi läbi? Muidugi! Kuidas siis muidu?
Mis kell sa magama lähed? Koolipäevadel proovin kell 22 umbes minna, välja kukub tavaliselt umbes 23. Nädalavahetustel lähen enam-vähem samal ajal.
Kui sa näed mõnda vastassugupoole esindajat, siis millist kehaosa sa esimesena vaatad? Naeratust ja juukseid.
Kui sul oleks 1 päev elada, millega sa siis tegeleks? Teeksin inimestele head.
Oled sa kunagi armunud olnud? Olen ikka
Mida sa vajad hetkel kõige rohkem? Vett, kurk kuivab

VIIMANE INIMENE, KEDA SA:
Kallistasid: Imbi, tal oli täna sünnipäev.
Kellele sa saatsid sõnumi: Kristiinale.


MIS ON PAREM:
Koka või Pepsi: Tõenäoliselt mitte kumbki, aga kui peab valima, siis Pepsi
Lilled või kommid: Lilled
Vana või noor: Oleneb täiesti kontekstist.
Suur või väike: Sama jutt, mis enne.
Ilus või kole: Ilus ikka.

MITU, MITUT:
Korda on sul süda murtud: Peaaegu ühe korra.
Riigis oled sa olnud: Kahes (Eesti ja Läti)
Armi on su kehal: Pimesoolearm, mingi arm jalal, suur arm käel, vikati jälg sõrmel, naelte jäljed kolmel vasaku käe sõrmel, küünejäljed vasakul käel, labida jälg peas, koerahammustus vasakul õlal jne. Ligi 10 tuleb vähemalt ära.