Uskuge, mida teile räägitakse

(Kui sa ei soovi mu elulugu lugeda, siis keri juttu allapoole, kõvasti allapoole, kuni tuleb vastu midagi punast)


Olin põhikooli jooksul väga keskpärane õpilane: algklassides neljad-viied, neljanda klassi, kui olin olude sunnil kooli vahetanud, lõpetasin ainult ühe neljaga (kehaline kasvatus). Kuues ning seitsmes klass olid kõige kriitilisemad, sattusin valesse seltskonda ning läksin pahategudega kaasa. Edasi tuli väheke mõistus koju ning sain ilusti hakkama. Kogu mu kooliaastate jooksul on mul olnud tunnistusel ainult üks 3: see oli esimeses klassis kirjutamise eest ühel veerandil ning see seepärast, et käekiri oli kole, õigekirjaga probleeme polnud.

Põhikooli lõpetasin kolme neljaga ning samuti oli eesti keele eksam 4, teised hinded olid viied. Vene keel oli lootusetult 4, kõik veerandid neljad. Põhikool oli minu jaoks tegelikult raske, polnud lihtne saada viisi ning vähemaga ma ei tahtnudki leppida.

Üheksanda klassi kevadel hakkasin ma lõpuks mõistma. Muutusin tõsisemaks ning ka mu maailmavaade muutus. Võib-olla põhjustas selle üks inimene, kellega ma kevadel palju aega koos veetsin, kuigi ma pole selles seoses nii kindel. Mulle hakkas meeldima see, et ma teadsin ning oskasin küsimustele vastata, ennekõike eesti keele õpetaja Marge Viljaste küsimustele. Mulle hakkas tõsiselt meeldima õppimine ning ka koolis käimine. Järgneva suve jooksul oli mul aega selle üle mõelda...


Esimest korda tarvitasin suurema koguse alkoholi 2006. aasta (võib-olla oli ka aasta varem, arveldus on sassis) küla jõulupeo ajal. Olin siis esimest korda oma elu jooksul purupurjus. Mingil põhjusel tulevad inimesed, kes siin lapsepõlves elanud, siia pühade ajal jooma. Ja kuna ma olin siis saamas 15 aastaseks, arvati, et ma olen piisavalt vana, et juua. Ma muidugi ei keeldunud.

Järgneva pooleteise aasta jooksul jõin ma üpriski palju, olin tihti purjus. Aga miks? Sest keegi ei öelnud mulle ei.
Mõned päevad enne 9. klassi lõpupidu oli vihmane ilm, istusime noortekeskuse taga ja jõime viina. Oli päev, mitte õhtu, päev. Oksendasin ja läksin keset päeva magama, emale ütlesin, et lihtsalt halb oli olla. Tulemas oli jaanipäev, millest viimane ei möödunud just kõige kainemalt. Jaanipäeva ootavad kõik, sest siis on ettekääne joomiseks ja laaberdamiseks.
Pärast lõpupidu olin ma väga uimane ja unine, pole mitte kunagi nii mõttes olnud. Ma isegi ei mäleta, millest ma mõtlesin, kuid see pole ka kõige tähtsam.

Jaanipäeva aegu tuli mul mõte: mõtlesin, et ma teen kaine jaanipäeva, ja tegingi. Muudkui pakuti õllet jms kraami, kuid ma keeldusin. Kõik imestasid ja vaatasid, et mis mul viga on. Alguses oli vist plaan lihtsalt jaanipäev kainelt mööda saata, aga siis mõtlesin, et vaatan, kui kaua vastu pean. Lisaks oli asi mu loomuses ka: mulle meeldib teha asju risti vastupidi. Kui keegi pakkus, siis just nimelt ei võtnud, see tekitas mulle hea tunde, palju parema kui joomine.

Kätte jõudis kool, 10. klass. Palju uut ja huvitavat. Õppimise innustus ja huvi olid mul ikka peal, olin rõõmus, et kool algas, ja tahtsin saada targemaks. Koolis oli üllatavalt lihtne, head hinded tulid suurema pingutuseta.
Jaanuaris sain 17 aastaseks, ma ikka ei joonud, ei tundnud alkoholist puudust, rebaste ristimise peo septembris suutsin ka muretult mööda saata. Otsustasin, et proovin alkoholita olla 18. eluaastani. Mõtlesin, et see oleks huvitav väljakutse.
Selle aasta jooksul tarbisin kokku ühe topsi šampust ning topsi punast veini - see oli sõbra, sõbra õe ning sõbra ema 100 aasta juubelipidu (nad said kokku 100 aastaseks). Augustikuu oli siis. Augusti lõpus, Klaperjahil pakkus üks venna kauaaegne tuttav mulle juua, ma keeldusin ja tema ehmus ära ja küsis, et mis mul viga on, ja ütles, et ma olen puhta mööda kukkunud (vihjas sellele, et mõlemad mu vennad on läbi aegade kõvasti joonud).

Järgmisel jaanuaril sain 18. Ei võtnud sellel päeval tilkagi alkoholi ega ka järgneva poole aasta jooksul. Uuesti tarbisin alkoholi 2010. aasta lõpupeo järel, ostsin endale purgi Aleksander õlut, mis tegelikult ei maitsenud nii hästi, nagu ma olin pikemat aega ette kujutanud...

Järgneva suve jooksul olin paar korda jälle purjus, mitte nüüd täiesti segi ära, aga mõõdukalt. Pole just eriti uhke enda üle selle pärast.
Iga kord, kui jõin viina, tundsin ma järgnevad päevad selle järelmõju:

-----------------------Uskuge, mida teile räägitakse-----------------------
unustasin palju, kohustused ei meenunud jne. Selles oli süüdi alkohol!

Koolis räägitakse väga palju, et alkohol on tervisele kahjulik, eriti ajule. Alkohol tapab ajurakke, kahjustab maksa ja üleüldse närvisüsteemi.
Kui paljud noored üldse usuvad seda ning kui paljud hakkavad seepeale mõtlema, et peaks alkoholiga piiri pidama? Noored arvavad, et see on lihtsalt mingi kohustuslik jura, mida õpetajad ajama peavad ning sellel pole mingit tõepõhja. Tõenäoliselt ei mõtle enamus noori üldse mitte midagi sellise jutu kohta.

Ja siis imestavad ja kurdavad need samad noored, et neile ei jää miski koolisõpitud pähe, kontrolltööd on hiilgama rasked ning kõik valmistab raskusi.
"Alkoholi manustamine põhjustab inimesel emotsionaalseid muutusi, taju-, kõne-, mälu-, koordinatsiooni- ja tasakaaluhäireid." Wikipedia. Ärge arvake, et alkohol mõjub ainult selle joomise ajal, joobesoleku ajal ning hommikul pohmellina. Alkoholil on pikemad järelmõjud, millest internet väga vähe kajastab, kahjuks. Alkoholi tarbimine vähendab vaimset võimekust, kahjustab seemnerakke ja munarakke, mis ei taastu.

Väga võimalik, et tänapäeva noortel on nädalavahetuse õhtuti kodus nii igav, et lihtsalt peab minema peole ja jooma. Aga keda saab selles süüdistada? Ainult iseennast, et ei leia muud varianti oma õhtute sisustamiseks.

Minu arust on lihtsalt jäle näha tüdrukuid, nii noori kui vanu, ja ka poisse, kes joovad ja seejärel ei saa ise ka aru, mis nende ümber toimub. Pole midagi jubedamat, kui seda on purupurjus noor neiu, kes alkoholo mõju all läheb tantsupõrandale oma tagumikku keerutama ning muid litsakaid liigutusi tegema. Pole midagi jubedamat, kui seda on purjus inimene.


"Kas sa ei taha vesipiipu proovida?"
"Ei, pole kunagi proovinud ja ei proovi ka"
"Miks?! Ma suitsu ei tõmba, aga vesipiipu teen iga kell"

Selline vestlus oli mul ühe sõbraga ta venna sünnipäeval. Järgmisel päeval sattusin sellise video otsa: http://www.youtube.com/watch?v=_AGfs9CfKsI
Hakkasin lihtsalt naerma naiivsuse üle.

Aga kas tõesti pole alternatiivi joomisele? Mida tahaksid tänapäeva noored teha joomise asemel ja kas üldse tahaksid?
Ja kui järgmine kord on raskusi millegi meelde jätmisega, siis mõtle, millal sa viimati jõid. Lahendus ei pruugi olla kaugel.

Leidsin selle ühest blogist

MINEVIK:
Esimese klassi õpetaja nimi? Krista Hansen
Viimane sõna, mida sa ütlesid? Tsau!
Viimane laul, mida laulsid? Roxette - How Do You Do?
Viimane laul, mis sind kummitas? - The White Stripes - Sister, Do You Know My Name?
Viimane inimene, kellega sa rääkisid? Kristiina
Viimane film, mida sa nägid? Detsembripoisid

OLEVIK:
Mis on su CD mängijas hetkel? Mitte midagi.
Mis värvi sokke sa kannad? Hetkel musti.
Mis on su voodi all? Telgid, magamiskott, seljakotid.
Kuidas ilm hetkel on? Pime ja tuuline.
Mis kell sa täna ärkasid? 6:21
Mis su telekas praegu käib? Mingisugune film TV1000 pealt.
Kui palju lähedasi sõpru sul on? Eks paar tükki ikka on.
Kui palju vaenlasi sul on? Enda teada pole ma nagu mitte kellegi vaenlane.

TULEVIK:
Kellega sa tahksid abielluda? Eks ikka ilusa ja targa naisega.
Kuhu sa praegu minna tahaksid? Magama ja siis kooli.
Milline su karjäär välja näeks? Kõrge.
Kus sa tahaksid elada? Siinsamas, kus praegugi.
Mitu last sa tahaksid? Vähemalt 5.
Laste nimed? Seda vaatab siis, kui laps tulekul on, aga täna jäi silma nimi Liiso, mis tundub huvitav.
Kuhu sa mesinädalateks minna tahaksid? Seda tuleb arutada parema poolega.

ISIKLIK:
Nimi: Margo
Hüüdnimed: Jumpz, teatud tutvumisringkonnale Härri Potter.
Aadress: Kalme küla 2-3
Sünnipäev: 24. jaanuar
Sünnikoht: Kalme küla
Tähtkuju: Veevalaja
Parimad sõbrad: Erika, Kadi, Andre
Perekonnaseis: Vaba
Lemmikloomad: Puuduvad
Juuste värv: Tumedad, peaaegu mustad vms.
Silmade värv: Rohekashallikad
Pikkus: 180 cm
Rõngad: Rõngaid pole
Mis käega kirjutad: Parema
Mida sa tahaksid enda juures muuta: Et mu jalgadel kogu aeg külm poleks!

SOTSIAALNE ELU:
Parim sõbranna: Ei saa nii öelda, et keegi on kõige parem.
Parim sõber: Sama jutt, mis enne.
Kust võib sind tavaliselt leida: Kodust loomulikult, või garaažist. Aga sügisel ja talvel tõenäoliselt kodust.
Meeldib sul olla tähelepanu keskpunktis: Tähelepanu meeldib küll saada, aga keskpunktis nüüd küll mitte.
Kas sulle meeldib olla üksi või inimestega: Oleneb täitsa. Vahepeal on väga mõnus üksi olla. Kodus meeldib üksi olla, mujal meeldib teistega olla.

SÕBRAD:
Keda sa tead kõige kauem: Andret ja Imret ja paljusid teisi sõpru.
Kellega sa tülitsed kõige rohkem: Ei tülitsegi nagu kellegagi...
Kes on parim rääkija/kuulaja sinu arust: Parim rääkija on Maarit, parim kuulaja on Kadi, ma arvan.
Kes on kõige usaldusväärsem: Kadi
Kes on kõige naljakam: Kaspar
Kes on alati olnud sulle rasketel aegadel toeks: Kui palju neid raskeid aegu on olnud, aga Kadi! =]
Kes on suurim luuser: See oleks ju solvav lausa...
Kes on kõige omapärasem: Jaana
Kellel on kõige lahedam kodu: Ei käi eriti külas... Kadi kodu on väljast väga vahva.
Kes on kõige julgustavam: Olen tavaliselt ise see, kes julgustab, aga muidu... Kadi! =]
Kes on kõige laisem: ALO!!! Vaieldamatult ALO!!!

LEMMIK:
Jook: Maapiim
Loom:
Toit: Vanaema tehtud toidud. Kõik need!
Söögikoht: Köök
Saade: Vaatan vähe telekat, Terevisioon tõenäoliselt.
Film: "Tabamata ilu"
Laul: Hetkel THe Beta Band - Dry the Rain
Aastaaeg: TALV!!!
Õppeaine: Hetkel ajalugu
Raadiojaam: RUUT FM
Limonaad: ee... keeluke. Pole nagu teisi ammu joonud.
Maiustus: Präänik
Lõhn: Märja asfaldi lõhn pärast vihma.
Perekonnaliige: Vanaema
Kiirtoidukoht: Köök =]
Alkohoolne jook: Oli üks õlu, A Le Coq Special äkki...

LOLLID KÜSIMUSED:
On sind kunagi süüdistatud kuriteo toimepanemises? On ikka, ülekuulajatädi politseimajas süüdistas.
Kui palju võtab sul aega peole minekuks enda ette valmistamine? Varem hakkan mõtlema, 15 minti teen seda.
Millist võimet sa tahaksid? Mõtteid oleks täiega vahva lugeda.
Teed sa oma sõprade kulul nalja? Muidugi!
Kas sulle meeldib endaga rääkimine? Muidugi!
Suurim hirm? Hirm eksida, nagu enamus inimestel.
Milline laul meenutab sulle su minevikku? Blink 182 - I Miss You
Usud sa jumalasse? Ei usu
Saad sa oma vanematega hästi läbi? Muidugi! Kuidas siis muidu?
Mis kell sa magama lähed? Koolipäevadel proovin kell 22 umbes minna, välja kukub tavaliselt umbes 23. Nädalavahetustel lähen enam-vähem samal ajal.
Kui sa näed mõnda vastassugupoole esindajat, siis millist kehaosa sa esimesena vaatad? Naeratust ja juukseid.
Kui sul oleks 1 päev elada, millega sa siis tegeleks? Teeksin inimestele head.
Oled sa kunagi armunud olnud? Olen ikka
Mida sa vajad hetkel kõige rohkem? Vett, kurk kuivab

VIIMANE INIMENE, KEDA SA:
Kallistasid: Imbi, tal oli täna sünnipäev.
Kellele sa saatsid sõnumi: Kristiinale.


MIS ON PAREM:
Koka või Pepsi: Tõenäoliselt mitte kumbki, aga kui peab valima, siis Pepsi
Lilled või kommid: Lilled
Vana või noor: Oleneb täiesti kontekstist.
Suur või väike: Sama jutt, mis enne.
Ilus või kole: Ilus ikka.

MITU, MITUT:
Korda on sul süda murtud: Peaaegu ühe korra.
Riigis oled sa olnud: Kahes (Eesti ja Läti)
Armi on su kehal: Pimesoolearm, mingi arm jalal, suur arm käel, vikati jälg sõrmel, naelte jäljed kolmel vasaku käe sõrmel, küünejäljed vasakul käel, labida jälg peas, koerahammustus vasakul õlal jne. Ligi 10 tuleb vähemalt ära.

Miks mulle meeldib Toomas?

Väljavõte taasiseseisvuspäeva kõnest:

"Alustame näiteks eesti keelest, mida okupatsiooniajal repressioone trotsides kaitsti. Nüüd, välise surve kadudes, oleme oma keelel lasknud minna omasoodu. Oleme sageli võtnud lihtsalt üle muukeelseid sõnu, et täita neid lünki, mida vahepealne mahajäämus meie keelde on tekitanud. Need toored laenud on sageli segased ja võõrad, nad ei kajasta asjade sisulist olemust või teevad seda ebatäpselt.

Me ju teame päris hästi oma keele ajalugu. Me ju teame, et tänapäeval nii igapäevased sõnad nagu hetk, veenma, lünk, nõme, laup ja paljud teised sõnad leiutati alles eelmise sajandi alguses. See peaks andma meile julgust pöörata ka täna palju rohkem tähelepanu oma keele kaasajastamisele, selmet võõrsõnu oma keelde kopi-peistida.

Tänavu, meie suure sõnalooja Johannes Aaviku 130nda juubeli aastal, võiksime ühiselt, koos rahvaga rajada talle monumendi. Ja mis oleks selleks sobivam, kui luua uusi sõnu, uusi keelendeid.

Loodan väga, et eriti loomeinimesed, aga ka rahvas laiemalt mõtleks mõistetele, millest meil siiani puudus. Et me mõtleksime sellele, milliseid sõnu luua ja tuletada, et meie endi emakeel rikastaks meie iseseisvuse ajal nii oluliselt muutunud elu. Et me suudaksime kirjeldada paljusid nähtusi, mida Nõukogude ajal ei olnud.

See öeldud, kuulutan ma esmaspäeval, 23. augustil välja sõnause ehk sõnavõistluse uute keelendite loomiseks."

Ja nii ongi, meie Toomas on alati näidanud välja oma eestimeelsust ning pühendumist meie keele ning kultuuri püsimisele. Toomas on alati rõhutanud kodukoha tähtsust ning selle meelespidamist. Täna, 13. oktoobril, andis Toomas-Hendrik Ilves koolitunde Tallina Reaalkoolis, kus ta jällegi terutas eesti keele olulisust ning selle püsima jäämist.


Usun, et iga noor kuuleb päeva jooksul korduvalt sõnu, mis lihtsalt ei sobi eestikeelsetesse lausetesse. Jah, räägin võõrkeelsetest sõnadest, sõnadest, mis ei kuulu eesti keelde ning millel on olemas eestikeelsed vasted. Kuid miks tänapäeva noored ikkagi kasutavad oma kõnekeeles nii palju võõrkeelseid sõnu? Tõesti on korduvalt väidetud, et Eesti noorte inglise keele tase on kõrge, kuid emakeelsetes lausetes võõrkeele kasutamine näitab ainult seda, et oma emakeele tase on madal.

10. klassi lõpukuudel häiris mind teiste keelte sõnade kasutamine kõige rohkem. Siis ma võtsin kätte ning hakkasin märkmikusse üles kirjutama võõrkeelseid sõnu, mida päeva jooksul kuulda oli. Toon mõned neist ka välja:
enjoy
sorry
yes
no
inside joke
difficult
interesting
fuck
balance
indeed
chat -> tšättima
fine
brutal
stuff
outsider
share -> sheerid
game over
fail

Eriti jube on neid sõnu näha kirjapildis, kui teatud sõnadest saab näiteks fain, feil vms jubedus.
Kõige jõledam on see, et meie oma keeles on kõigile nendele sõnadele vaste olemas. Ei ütleks, et võõrkeelse sõna kasutamine on mingitmoodi hõlpsam või muretum.

Ma väärtustan väga inimesi, kellel on eesti keel suurepäraselt suus ning kes mõtlevad enne kuidas ja mida ütlevad. Eriti sümpaatne on näha noori, kes ka internetiavarustes võtavad vaevaks kasutada komasid, punkte ning muidu kirjavahemärke õigesti, rääkimata muudest õigekirja reeglitest.

Mõned tüüpvead kirjakeeles kui ka kõnekeeles:
'-mata' vorm on alati ühe t-ga, olgu see sõna 'nägemata', 'hoolitsemata', 'kaotamata', 'panemata', 'minemata' või 'tulemata', lõpus on ikka 1 't' täht.
Õigesti või õieti? Sõna 'õieti' tähendab 'teglikult' või 'õigupoolest'. Sõna 'õigesti' tähendab 'korrektselt', 'veatult'.
Üks väga elementaarne reegel: lause algab suure algustähega. See tähendab seda, et peale punkti tuleb all hoida klaviatuuriklahvi SHIFT ning samal ajal vajutada tähte. Mõni pole ka seda veel endale selgeks teinud. Kahju.

Hetkel ei tule õnneks rohkem vigu meelde. Aga eks kõik need netis tehtud kirjavead on tingitud inimeste laiskusest ning mõttest, et mida need väiksed veakesed ikka teevad. Aga vahel võiks ka mõelda, et on täitsa olemas inimesi, kellele läheb õige eesti keel väga korda ning ei salli laiskusest tingitud vigu.

Kuid tegelikult polnud eelnev jutt see, millest ma tegelikult rääkida tahtsin. Tahtsin lihtsalt tutvustada internetilehekülge www.sonavoistlus.ee, kus, nagu ka nimi ütleb, toimub sõnavõistlus. Nimelt otsitakse uusi sõnu väljendite asemel, mida pole veel eesti keeles olemas.

Järgmine kord, kui tahate öelda või juba olete öelnud ühe võõrkeelse sõna eestikeelses lauses, siis mõelge, kuidas kõlaks täpselt see sama sõna meie emakeeles. Kui ei suuda ise välja mõelda, küsi sõbra käest, tema ikka aitab.

Eesti keel on imeilus keel. Võtke vahel aega veidi ringi vaadata, kuulake neid helisid, sõnu, mis väljuvad me suust.
Öelge kas või kohe sõnad 'väravavaht', 'vintsklema', 'millimallikas', 'kirves', 'kuu-uurija' või ükskõik missugune eestikeelne sõna. Ning siis...


















kuulake, kui kaunis on meie emakeel.

Hemsedal-Tõrva ühisprojekt ja kontsert

Iga Tõrva inimene teab, et sel nädalal on meie linnas külaliseks hulgaliselt norralannasid ning ka paar norra meest. Nad on kõik siia tulnud Hemsedalist, mis asub Norras ning mille rahvaarv on umbes 1600 inimest.

Minu esimene kokkupuude meie sõpradega Norrast oli kolmapäeval peotantsu tunni ajal, kui nad meiega liitusid. Minule jätsid nad kohe väga hea ja sõbraliku mulje. Ka üks mu sõber ütles kohe esimese asjana nende kohta, et nad on väga sõbralikud.
Neljapäeval käisin korra kultuurimajas. Norralannad olid ka seal, nad istusid, puhkasid, sõid küpsist, jõid kohvi ja teed. Aga mis kõige tähtsam: nad lihtsalt laulsid ning ümisesid. Ühe lauluhäält võiks võrrelda sireenide lauluhäälega. See oli lihtsalt väga kutsuv ja kuulamapanev, tal oli suurepärane hääl. Kuigi nad lihtsalt istusid, ei paistnud neil üldse igav olevat. Nägudest oli näha, et neil oli väga lõbus ka lihtsalt niisama olla.
Kogu üritus jäigi selle poolest silma, et kõik oli hästi organiseeritud. Norralannad olid gruppidesse jagunenud ning kõigil paistis alati tegevust olevat. Selles suhtes oli kõik hästi.

Nüüd lähemalt kontserdist, mis oli hea, väga hea, mega hea, super hea, parim.
Kohe esimese etteastega ei jõudnud kontserdi suurejoonelisus kohale, aga järgmise etteastega see juba õnnestus.

Etteastetest jäi mulle päris palju huvitavat silma. Näiteks oli väga huvitav see, kui tantsustuudio Lys tüdrukud tantsisid Tanel Padari laulu järgi ning vahemängu ajal üks heledate juustega tüdruk enda vastas seisvale tüdrukule silma vaatas. Seda pilku on raske kirjeldada, sellest peegeldas rahulolu ning uhkust, et senini on kõik hästi läinud, ja lootust, et kõik läheb hästi. Hetk ise kestis mõned sekundid, kuid sellest piisas, et olla võimas.
Mirell Luik on omapärane tantsija. Kui teised on pisikese muige või naeratusega, siis tema naeratab alati laialt ning paistab oma lõbususega välja.
Võib öelda, et üks entusiasltlikum tantsija oli jällegi Kadi Lääts. Teda vaadates oli näha, et tüdrukule meeldib tantsida ja kuidas veel. Ta oli päris palju aktsioonis ning liigutustest oli ka aru saada, et tants on väga selge ning ta tantsib tõelise kirega.
Roosa Pantri tants tekitas mõtte, et miks ma ometi noorem pole... (küll te aru saate)
Norralannade tantsud olid ka väga lahedad, päris hoogsad ning kaasakiskuvad.
Väga meeldis mulle ühe poisi, Hardo Adamsoni, kitarrietteaste. Iga tema liigutus oli efektne. Näiteks see, kui ta hetk enne mängima asumist tõstis pea ning vaatas saalis inimesi. Oleksin ma tüdruk, oleksin ma selle pilgu tõttu ära sulanud. Ta ise ütles ka pärast, et tüdrukud tulevad ligi... See poiss on sarmikas!
Ulvi Riitsalu tütre sooloetteaste oli ka väga võimas. Selline väike tüdruk suudab teha imelisi ning praktiliselt võimatuid liigutusi. Lausa uskumatu. Suurem osa publikust oli pikka aega hämmingus.
Ei oleks iial osanud arvata, et 14 neiu hääl on nii tugev ja kõlav. Räägin neidutekoorist. Nende laulud, eriti teine laul, olid lihtsalt võrratud. Need ei sisaldanud ainult laulmist, need olid tehtud liigutuste ja muu abil väga väga huvitavaks ning nauditavaks. Lihtsalt ei tahtnud, et nende laulmine läbi saaks.
Teistsugune oli ka Liina ja Deivi duett. Nad olid laval nii vabalt ja mugavalt. Neid oli lõbus vaadata.
Kontserdi tehniline pool meeldis ka väga, see oli küllatki hästi paigas ja organiseeritud. Heli tuli hästi läbi ning ka hea kvaliteediga.

Kontsert muutis suurelt minu mõtlemisviisi ning vaadet maailmale. See kontsert on tõestus, et maailm on ikka üks võrratu paik elamiseks ja olemiseks. See kontsert on tõestus, et Tõrvas, meie pisikeses kodulinnas, toimub tegelikult väga palju ning ka rahvusvahelisel tasemel. See kontsert on näide muusika, tantsu ja laulu võimsusest ning jõust puudutada inimesi. Maailmas pole midagi võimasamat, kui seda on ühendatud laul, tants, muusika, sõprus ning naeratus.
Usun, et kõikide projektis osalejate jaoks oli see unustamatu kogemus. Ise soovin, et oleksin olnud kogu üritusele natukenegi lähemal ning ka rohkem tutvuda me sõpradega kaugelt Norrast.

Soovin edukat kojujõudmist sõpradele ning jõudu ja jaksu siinsetele inimestele, kes kevadel Norra külla sõidavad!

Juba ammu pensionieas olev naaber ütles:

"Ega pulli peab saama, mis siis, et kumm tühi on. Pulli peab saama, muidu ei tule sellest elust mitte midagi välja."
Kas pole mitte õige?

Täna läbi must käis üks klõks

Täna, 2. tunni ajal, kunstiajaloo tunni ajal, meenus mulle üks mõte. Mõte, millest ma viimati põhjalikumalt kevadel mõtlesin. Ma ei tea, kas see klõks tuli selle mõtte tõttu või tuli see mõte klõksu tõttu. Pigem arvan, et tulid mõlemad koos. Räägin kõigepealt mõttest.
Mõte järgmine: aeg-ajalt mõtlen ikka kooli kasulikkusest ning sellele, millele on õpetamine orienteerunud. Kevadel mõtlesin kolmest tunnist: kirjandus, muusikaajalugu ja kunstiajalugu. Kunstiajalugu ja muusikaajalugu on meil kumbagi ainult kord nädalas, kuid kirjandust see-eest 2+1 ehk 3 tundi nädalas. Kuid miks on kirjandust rohkem ja miks me õpime seda nii põhjalikult? Vastus on ilmselge: 12. klassi lõpus peab kirjutama kirjandi. Ja et kirjandiks valmis olla, tuleb palju teada maailma kirjanikest ning ka oma isamaa kirjanikest ehk on vaja laia silmaringi.
Aga, kui paljud noored loevad täna vabatahtlikult kohustusliku kirjanduse väliseid raamatuid? Kui tihti võtavad tänapäeva noored üldse raamatuid kätte?
Muusika see-eest... muusikat kuulame me praktiliselt iga päev. Praeguse ühe tunniga nädalas jõuab muusikaajaloost rääkida vaid küllaltki lühidalt ning mis kõige tähtsam, isegi 12. klassi lõpuks ei jõuta kaasaegsete esitajate juurde. Palju on klassikalist muusikat, mis ma ei väida, et oleks halb, vaid lihtsalt ei lähe tänapäeva noortele peale. Kui oleks nädalas vähemalt 2 muusika tundi, saaks läbi võtta rohkem materjali ning mis kõige tähtsam, saaks arutleda kaasaegsete ansamblite ja kuulsate muusikute üle. Kas muusika ei avardagi silmaringi nagu kirjandus?
Iga gümnaasiumiõpilane on kohustatud käima igal veerandil vähemalt ühel kontserdil ning tegema sellest kokkuvõtte ehk retsensiooni. Vähemalt üks kord peab olema külastus klassikalise muusika konterdil, mis jällegi ei sobi mitmetele õpilastele. Kontsertidel on üldse natukene tüütu võitu käia. Mulle meeldiks väga üks alternatiivne ülesanne. Nimelt saaks iga õpilane ülesandeks kuulata läbi üks kindel album teatud esitajalt ning tegema selle kohta kokkuvõtte, põhjaliku kokkuvõtte. Antud album ei pea olema eelmise ega üleeelmise sajandi muusikast, võib olla täitsa praeguse aja muusika.
Mulle isiklikult meeldiks see ülesanne juba seepärast, et seda oleks lihtsam teostada ning palju paremini areneb enda silmaring, kuna kui esitaja meeldib, siis tõenäoliselt muretsed endale ka teised albumid ning seejärel sarnaste bändide albumid jne jne...
Üks probleem võib tekkida autoriõigustega, albumeid osta oleks liiga kallis, tõmbamine on seadusega keelatud.

Nii mõtte rääkimisega olen ühelpool. Edasi klõksust, mis muutis seda, kuidas kõike näen.
Pärast kunsti tundi ja selle ajal, muutus mu mõtteviis, hakkasin asju jälgima eemalt, kuigi ise olin seal. 'Pilk', millega vaatasin, tundus mu enda jaoks pehme, rahulik. Üle keha voolas üldse rahulolutunne. Mingit moodi hakkasin sündmustest läbi nägema, äkitselt sain aru, miks miski just nii on.
Edasi tuli ajaloo tund, seal oli ka kõik teistmoodi. Juba päev varem mõtlesin, et ajaloo õpetaja on ikka väga huvitav inimene, selle ajaloo tunni ajal kuulasin teda huviga. Huvitusingi rohkem minevikust, ajaloost, mõtlesin meie linna ajaloost, maailmasõdadest jne. Edasi oli mõte, et tahaksin rääkida kellegi targaga, kellegagi, kes teab palju ja tahab oma teadmisi jagada, kellegagi, kes on huvitatud inimeste harimisest teadmiste jaoks, mitte tähtsate paberite saamise jaoks. Ajaloo õpetaja ja tema lugu siin koolis sai minu jaoks huvitavaks, kuuldavasti on see tema viimane aasta siin koolis. Tahtsin temaga tegelikult rääkida, kuid ei võtnud kätte ja ei läinud tema juurde. Uus võimalus tuleb järgmisel nädalal.

Tänu klõksule tuli mulle ka idee. Idee oma leiutise paremaks tegemiseks ja ennekõike valmimise jaoks. Idee arenes edasi, algusel oli tühipaljas pulk, pärast minu meelest hea lahendus probleemile.

"Vaata maailma nii, nagu näeksid seda esimest korda" on lause ühest väga väga heast raamatust "Oscar ja Roosamamma", mida mulle lugeda andis asendamatu sõber Kadi. Just nii, täna vaatasin maailma teise pilguga. Kunstistuudios peatasin aja, et näha, kuidas süttivad laelambid ühekaupa segases reas. Kõik läks valgeks, pimedus kadus.
Kodu ukse ette jõudnud, vaatasin hetkeks tagasi. Taamal nägin, kuidas metsale paistis päike. Ümberringi võimutsesid pilved, sünged pilved ning mõne hetke pärast hakkas ka sadama. Kuid metsale paistis päike, mis pani selle väikse tükikese metsa tundma suve ja andis soojust. Mulle andis see naeratuse suul.

Ei tea, mis minuga juhtus, mis mind tol tunnil tabas. Äkki oli see armastus, mis maailma pea peale pööras?

Rebaste ristimine

P.P.S. Kui seda postitust juhtub lugema mõni rebane või abiturient, siis ärge võtke kõike liiga tõsiselt. Päev oli väga väga vahva.

"See on üleminekuriitus, millega tähistatakse ühest sotsiaalsest seisundist teise jõudmist. Rituaalipraktikas tähendab initsiatsiooniriitus eeskätt vastuvõttu täiskasvanute sekka, millega on seotud salajased, rasked või piinarikkad isiklikud katsumused, enne kui isik võetakse kogukonna liikmeks. Selle ajal õpetatakse mitmesuguseid teadmisi, antakse käitumisjuhiseid ja tutvustatakse moraalinorme. Kogu riituse jooksul asetub ta sotsiaalselt madalamale tasemele. Riitused on reeglina suunatud indiviidile ja aitavad määratleda rühmaliikmete rolli ning neid liita."
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-rebased.php

Reedel, 17. septembril, toimus meie koolis rebaste ristimine. Korraldajate hulgas olin see kord ka mina ning peab ütlema, et päris kõigega ma rahul polnud. Kõige rohkem morjendas mind see, et tänapäeval koosneb enamus noorte jaoks rebaste ristimine kahest osast - päevasest retsimisest ja alandamisest ning õhtusest joomingust. Ära on unustatud kogu ristimise mõte, rebaste ristimine pole enam oma olemuselt initsiatsiooniriitus, vaid ettekääne inimeste mõnitamiseks ja alandamiseks, rõveduste tegemisteks, joomiseks jne.

Nii, võtame nüüd ette rebaste ristimise definitsiooni www.folklore.ee andmetel:

• "See on üleminekuriitus, millega tähistatakse ühest sotsiaalsest seisundist teise jõudmist." Sellest juba rääkisin, see põhimõte on unustatud. Ristimata võivad rebased probleemideta kuuluda gümnasistide hulka ning keegi ei tee teist nägugi. Kui paljud ütlevad või mõtlevad, et alles pärast ristimist kuuluvad nad täiskasvanute sekka ja on täieõiguslikud gümnasistid?

• "Rituaalipraktikas tähendab initsiatsiooniriitus eeskätt vastuvõttu täiskasvanute sekka, millega on seotud salajased, rasked või piinarikkad isiklikud katsumused, enne kui isik võetakse kogukonna liikmeks." Rasked ja piinarikkad katsumused olid meil täiesti olemas: alates tšillipipra söömisest, lõpetades kala suus jooksmisega. Mõni katsumus oli isegi väga piinarikas (vaimselt), kuna need olid lihtsalt rõvedad. Kuid jällegi, miks seda kõike tehakse(?!) - seda ei maini mitte keegi.

• "Selle ajal õpetatakse mitmesuguseid teadmisi, antakse käitumisjuhiseid ja tutvustatakse moraalinorme." Väljalõige rebaste vandest: "Mina, väike rebaseniru, tõotan pühalikult, et pean lugu abiturientidest ja õpetajatest. Tõotan suhtuda abiturientidesse austuse ning viisakusega, avan neile uksi ning pakun istekohta." Mõned minutid pärast vande andmist ja allakirjutamist, ei kuulanud juba paar rebast sõna, hauguti vastu ning ei avatud uksi - säh teile asjade tõsiselt võtmist. Suhtumist endast vanematesse ikka nii kergelt muuta ei saa, inimesed jäävad sellisteks, millised nad on. Isiklikult arvan, et me, abituriendid, oleksime võinud rohkem käitumisjuhiseid anda ning moraalinorme tutvustada. Nad on küll piisavalt targad ja iseseisvad, et need ise endale selgeks teha, kuid ristimise põhimõtte pärast oleks ikkagi võinud õpetussõnu anda.

• "Kogu riituse jooksul asetub ta sotsiaalselt madalamale tasemele." See on nüüd küll täitsa õige: kohe hommikul pidid rebased selga panema kleidid, saadi kanamunadega pähe, pritsiti igasuguste lõhnaõlidega, söödeti tšillipipart, pandi roomama jne. Alandada püüti neid igatpidi ning igal võimalusel püüti näidata, et nad on kõigist madalamal tasemel.

• "Riitused on reeglina suunatud indiviidile ja aitavad määratleda rühmaliikmete rolli ning neid liita." Oleks 10.-sse klassidesse astunud õpilased kõik uued, oleks neil gruptunde loomist palju rohkem vaja läinud. Praegusel juhul olid peaaegu kõik omavahel vanad tuttavad ning välja olid ikka kujunenud teatud sõprusringkonnad. Kuigi meil polnud ka välja mõeldud tegevusi, mis aitaksid süvendada grupitunnet ning liita inimesi. Mäletan kaht hetke, kus rebased näitasid välja ühtsust: sööklast välja saamisega, kui keegi ei viitsinud laudu koristada, ning nad jõuga mu ukse eest minema surusid. Teiseks staadionil, kui nad olid just alla lasknud hüpersupergigamegavastikust kileliuväljast ning seejärel keeldusid seda ära koristamast ja minema jooksid/kõndisid.

Kui nüüd päevaplaanist rääkida, siis põhirõhk oli söömisel, ei kujutagi ette miks see niimodi välja kujunes, sest kaks aastat tagasi ei pidanud me mitte midagi sööma.
Õhtusest peost ei taha ma niiväga rääkidagi, põhjused on nii moraalsed kui ka puht polekõikevajateadalikud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et päev iseenesest oli väga vahva ning huvitav. Tuleb ainult loota, et nüüd juba täiskasvanud koolikaaslased abiturientide vastu pikka viha ei pea.
Ja kui mõni rebane seda postitust loeb, siis TERE TULEMAST GÜMNASISTIDE SEKKA!